[Mossemees]

Kui keegi vingub, siis järelikult läheb talle asjade käik (veel) korda. See inimene pole lootusetult käega lüües asotsiaaliks hakanud või jäädavalt teise riiki kolinud. Aga Eesti poliitiline maastik meenutab hetkel kaheksakümnendate aastate teise poole toidupoodi. Inimene "vingub", et küll see Stepivorst on ikka niru jne. Selle peale talle vastatakse: aga ise sa ju selle valisid! Seisid veel tund aega järjekorraski. Mida sa nüüd virised? Ah, et tahaks mõnd teist vorsti? Milleks, kui sellesamagi järele on nii suur nõudlus, et kõik ostetakse ära, seistakse pikas sabas ja vaat' et minnakse veel omavahel kaklemagi. Ju ta siis ikka õige hea, kõigist parem ja asendamatu peab olema. Sama on poliitikutega. Valida saab paraku vaid neid, kes "letil". Ja kuigi vanad karjäärikommunistid hakkavad vähehaaval nende usinate ja kuulekate õpipoistega asenduma, teeb see välja sama, kui nõukaajal oleks lastud müüki uudistoode "Stepivorst-M" (M=modernizirovannõi ), mis sisaldab endisest versioonist 1% vähem liha, ent see-eest tervelt 2% rohkem tärklist! On ju hoopis teine maitse? Seltsimehed tribüünil noogutavad innukalt. Mis? Kas keegi saali taganurgast kobises, et mingit vahet pole? No siin saab viga olla ainult selle seltsimehe enda maitseorganites. Mingu arsti juurde. Kui ikka teenekad seltsimehed on öelnud, et uus vorst on vähemalt sama hea või paremgi veel, siis nii ka on!