[Janka]

Aga selgita siis pimedatele, mismoodi sinine värv välja näeb, oo üllas Nägija.

Ega ei saagi seletada....
....  Nii ka elus, kui saada aru, et suund on vale, siis tuleb lihtsalt vanast loobuda ja kuhugi teisele poole minema hakata.

Absjaljuutselt nii ongi. Loota ja oodata siin mingit retsepti, õnne valemit - no-noo...

Teate!
Ma olin koolis kommunistlik noor. Ja pioneer olin ka. Samuti olin oktoobrilaps, see päris Suure Lenini oma laps olin kohe. Jah.
Olen osalenud Eestimaal ühe pioneerilaagri töös ja karistuseks heade õpitulemuste ning eeskujuliku käitumise eest on mind premeeritud ka tuusikuga kõigi tolle aja maailma laste unistustelaagrisse, vanglasse nimega "Artek". Vaat nii.
Kui keskas viimast klassi alustasin, oli tarvis valida klassi, seesamune, punanina ehk siis komsomoli komitee sekretär.
Päält tunde ajas klassijuss, ajaloo ja ühiskonnaõpetuse peadirigent, meid ruumi ja istung sai alata.
Kes hakkab siis sekretäriks?
Vaieldi, püstitati kanditatuurisid, võeti maha. Keegi ei tahtnud hakata.
Õpsil silmad juba vihast pungis peas, et kuidas nii ikkagi saama?
Kuidas on võimalik, et terves N-Liidus on iga korraliku kooli iga abituuriumi klassi õpilaste hulgas üks komsomoli sekretär ja meil nüüd järsku pole? Aastakümneid on olnud ja nüüd äkki... - POLE!? 
"Te ei saa enne kojugi, kui sekretär on valitud!", olid tema sõnad.
Tõusin siis püsti ja kõike oma koolitarkusest omandatud sõnavara kasutusele võttes tegin õpsile selgeks, et nii ja naa, tuginedes kommnoorte ühingu põhikirjale ja n-liidu seadustele kui demokraatia kuldalustaladele EI PEA igas klassis olema punast eestvedajat, kes kooli algorganisatsiooni koosolekul nagunii ei käi ja kui seal käibki, siis ei tee ta seal mitte sittagi ning üleüldse on kell nüüd sealmaal (aasta oli ikkagi '87 juba!), et on aeg mõningad asjad ümber hinnata ning kokkuvõttes aitab sellest õhuvõngutamisest küll ja lähme ära koju! Meid siin klassiruumis poolsunduslikult kinni hoida pole mingine hea komme, eriti kui küsimus seisneb mingise formaalse kohatäitja valimises. Punkt.
Ja nii jäigi. Õps rahunes, surus huuled peeneks kriipsuks ning lahkus.
Mingit jätku sellele tülile ei saabunud, sanktsioonid jäid tulemata ja elu läks uut rada pidi edasi .

Nii et oma haru peab igaüks ise looma ja leidma, mitte lootma-ootma, et tema poolt valitud (IRW, mõni arvab siiani, et valis kedagi kuskile ja tema poolt antud hääl luges midagi...  ) esindaja kuskil riigikogus või kusiganes õhuvõngutajate saalis miskit kasu talle peaks tooma  .