[aavu]

Mul on tekkinud ühe riigikogu liikmega pisike kirjavahetus. Ise olen laisk ja eriti ei panusta sinna. Täna tuli kiri, mis asju jälle tema seisukohast lahkab ja just seda vihakõne teemat aga muudki. Panen siia osa tema kirjast, ehk huvitab teisigi. Luba mul kahjuks pole seda avaldada aga ma nime ka ei pane.

Mis on praeguses vihakõne seaduseelnõus valesti?

[b]Esiteks[/b], rida sisustamata või väga avaraid mõisteid: „tegevus, millega kutsutakse üles vaenule“, „sotsiaalne seisund“, „inimeste õiguste seadusliku alusteta piiramine“ jne.
Ilmselt saab vaenu sisu selgeks kohtupraktikas – sisu loomine seadusele kohtutee kaudu on nähtus, mida ma Eestis näha ei tahaks.
[b]Teiseks[/b]. Seadus seab väga keerulisse valgusse mitmete organisatsioonide tegevuse regulatsiooni tõttu, milles seisab „võrdne kohtlemine ehk inimeste õiguste seadusliku aluseta piiramine“. Kahtlemata käituvad kirikud, üliõpilaskorporatsioonid ning mitmed teised konservatiivsed organisatsioonid seaduse valguses diskrimineerivalt, kuivõrd nende tegevust reguleerib usutunnistus või põhikiri, mitte Eesti Vabariigi seadus. Võrdsest kohtlemisest saab diskrimineerimine ja seadus kaotab igasuguse sisu.
[b]Kolmandaks,[/b] seaduse eesmärk. Ma ei näe, et seadus peaks olema vahend, millega suunatakse inimesi viisakale käitumisele, selleks on ikkagi kodune kasvatus. Riik võib küll tahta kodu rolli üle võtta, aga see ei ole mõistlik. Praegune eelnõu võib kujuneda ähvardamise vahendiks, mis annab võimaluse paljude põhimõtteliste debattide summutamiseks.
[b]Neljandaks[/b]. Ma ei taha, et Eesti inimese tegevus- ja sõnavabadus oleks piiratud hirmuga, aga just hirm on see, mida lisarepressiivmehhanismidega luuakse.
[b]Viiendaks.[/b] Me ei pea olema tingimusteta tolerantsed ja sõbralikud. Euroopat on tabanud rahvaste ränne, siia on saabunud palju meist erineva väärtussüsteemiga inimesi ning me ei tohi end selles olukorras nõrgaks ja võitlusvõimetuks muuta.