Vana kroom maha.
#1

Küsiti minult kas vana nikkel-kroomi võib liivapritsiga maha võtta või peab seda galvaaniliselt tegema. Mina olen seda seni galvaaniliselt teinud, nüüd aga jäin mõtlema, aga miks ka mitte! Ise eelistaksin siiski jätkuvalt galvaanilist meetodit. Kui kellelgi on kogemusi, siis äkki viitsib mõne sõnaga kirjutada.
Vasta
#2

Ei ole hea mõte järgmistel põhjustel:

* Kroomi kõvadus ja kulumiskindlus on palju suurem kui all oleval niklil, vasel, ja terasel. Kui oled lõpuks saanud maha viimase kroomi all oleva koha, siis kõrval olevad kohad, kus kroom eemaldus enne, on juba üsna auguline abrasiivsest töötlemisest. Kroomimise mõte ongi suurem kulumiskindlus ning kõvadus - seega peab see hästi vastu ka liivapritsile.

* Unustada ei tasu, et kroomi eemaldamine ei ole tehnoloogiliselt keeruline, vaid vastupidi - väga lihtne. Nikli eemaldamine raualt on aga keeruline ka galvaaniliselt. Nikli kõvadus on võrdne rauaga, s.t liivaprits "sööb" niklit täpselt sama hästi kui kõrvalolevat rauda. Võrdluseks - värvikihi, mida tavaliselt liivapritsiga eemadatakse, kõvadus on palju madalam kui raual või niklil, rääkimata kroomist. Seetõttu saabki liivapritsi abil vana värvi hõlpsalt raualt eemaldada.

* Kui on vähegi plaanis vana galvaanika asendada uuega, siis pärast liivapritsi on see suurusjärgu võrra keerulisem. Juhul, kui detailil ei ole suuri korrosioonikahjustusi, siis pärast galvaanilise katte galvaanilist eemaldamist jääb aluspind ideaaljuhul selline, nagu see oli enne algse galvaanika pealekandmist, s.t peegelläige. Pärast liivapritsi on lugu väga kaugel peegelläikest ning selle uuesti poleerimine a) kulutab originaaldetaili kõvasti õhemaks ja b) nõuab väga palju aega ja vaeva. Muidugi oleneb galvaanilise niklieemaldusprotsessi edukusest, kui ilus aluspind jääb, kuid see teadmine on siiski alati olemas, et rikkumata niklikihi all on peegelläikeni poleeritud aluspind.

* Restaureerimise põhimõte on algset detaili võimalikult vähe kahjustada. Ei tasu unustada, et väikeste kahjustustega, kuid originaalgalvaanika all olev detail on kordades väärtuslikum kui värskelt uuendatud galvaanikaga detail. Liivaprits kuulub samasse kategooriasse ketaslõikuriga ning galvaanika juures neil kummalgi kohta ei ole.

Need on minu tähelepanekud, mis põhinevad nii teoorial kui vähesel praktikal.
Vasta
#3

Praktikuna ütleks , et vask püsib praegusel jevronõuetel tehnoloogial paremini just liivapritsitud pinnal.Sellele järgneb 800 - 1000 paberiga käsitsilihv ja seejärel vilt- ja kaltsuketas.

Relakas kummialusel 400 paberiga kuulub kindlalt pinna ettevalmistöö juurde, sügavamate roosteaukude puhul ka karedam .kui materjal on paksem kolakas.

Kui materjali paksus on ohus, siis tuleb roostekahjustusi muidugi täita, kuid jutt, et restaureerimisel ei tohi pinnalt grammigi originaalrauda eemaldada on minu arvates ülepakutud.Tähtis on lihtsama vaevaga prefektne tulemus saada.

Tervitab Veteran.
Vasta
#4

MOTT
Ja tänud vastajatele!
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne