[Wiki432]

Graanulid toimivad päris hästi. Kui on hooldatud. Ette on nähtud nende iga-aastane vahetamine, mõnel margil lausa kaks korda aastas. Reaalses elus hoitakse sellelt kokku ja mõni ei vaheta üldse, mõni kolme aasta tagant. Nende väidet, et "autot kasutatakse nõnda vähe, et pole mõtet nii tihti vahetada", ei oska kommenteerida. Teoreetiliselt peaks nende jutt olema tehniliselt vale, aga praktilises elus sõidavad nad ikkagi oma sõidud ära. Vahel kahetsevad ka, aga õppust ikka ei võta. Kus see tõde on, või kust riskipiir läbi jookseb, ei oska keegi täpselt öelda. Käitudes tehasemanuali järgi on rist tõenäoliselt väikseim.
Graanulsüsteemi õhk tehakse kuivaks, piiritusesüsteemis on kogu aeg kerge joove sees. Pärast mitmeid aastaid ekspluatatsiooni kaob kogu õhusüsteemi kokkupanekul kasutatud määre kuhugi ära. Lihtsalt ühel momendil tekib mansettide ja tahkest materjalist detailide vahel kuivhõõrdumine ja sellest tekitud kinnikiilumised. Õhk-õli pidurisüsteemil neid detaile õnneks palju ei ole ja kõige keerulisem neist on pidurikraan. Näiteks ei ava süsteeme enam võrdselt või ei anna lõpuni klappidel tagastuda. (meenutame siinkohal diagnostikaks ettenähtud kraani membraanistutseril) Piiritusesüsteemil määritakse mingilgi määral detaile õhus liikuvate piirituse ja silikoonõli piiskadega. Kumb süsteem lõppkokkuvõtteks parem on, ei oskagi määratleda, mõlemal on omad head ja vead. Isiklikult olen mõlema süsteemiga masinaga sõitnud, piiritusega oli külmumisi tihedamalt.