Kui juba läbuks läks, siis läks. Tegin sihukse topicu siin. Oma topic seepärast, et muidu ummistan oma mölaga kogu foorumi :rull
Audi
1909a. juunis lahkus August Horch juhtkonna ja võlausaldajate nõudel enda loodud ja omanimelisest firmast. Vastasseis tekkinud kuuldavasti autospordi teemadel. Horchi meelest pidanuks nende auto võidusõitudest osa võtma, ülejäänud juhtkond aga olnud selle vastu. Ettevõtlik insener asutas sedamaid uue ettevõtte millele aga ei saanud enam Horchi nime anda, kuivõrd sellenimeline kompanii juba eksisteeris. Uuele firmale aitas nime anda ühe kaastöötaja poeg, kes koolis ladina keelt õppis. Harjutuses olnud lausest “Audiatur et altera pars”, sõna audi, audire tähendab saksa keeli sama, kui horch e. kuula, kuulata. Nõnda sündis Zwickaus Saksamaal firma Audi Automobil-Werke GmbH. Vabrikumärgina kasutati stiliseeritud “Audi” kirja. Märgi eripäraks oli number kuute meenutav ümberpööratud “d” täht nagu tänapäevalgi. 1920-1930 aastail kasutati radiaatorikorgil kaunistusena õige kogukat number ühte. Oli see ehk vihje “Audi” kohale automaailmas.
“Audi” kompaniist lahkus August Horch 1920 aastate alul. 1928 ostis “Audi” enamusaktsiad Taani päritolu Jörgen Skafte Rasmussen, “DKW” tehaste omanik. 1930ndate aastate alul oli nagu kogu muu majandusmaailma, nii ka “Audi” ja “DKW” olukord õige kesine. Võlausaldajate pankurite eestvõttel moodustati 1932a. “Auto-Union AG”, kuhu “Audile” ja “DKWle” lisaks liideti ka “Horch” ja “Wanderer”. Neid nelja automarki sümboliseeris neli üksteisega liitunud rõngast. “Horch” suure luksusautona, “Wanderer” kesk-, ja “DKW” väikeautona katsid “Auto-Unioni” müügivajadused eri hinnaklassides täiesti ning “Audi” võinuks automaailmast seejuures päriseks kaduda. 1933 aga sai selle nime täiesti uus esiveoga auto. 1938 toodi turule uus tagaveoline Audi.
Teise ilmasõja järel tootis firma autosid ainult “DKW” ja “Auto-Unioni” nime all. 1965 aastal lõpetas firma kahetaktiliste mootorite valmistamise ning püüdes sellega ühtlasi “võrri” mainest vabaneda, võeti taas kasutusele “Audi” nimi. Uue auto radiaatorivõre pandi ehtima Auto-Unionilt tuntud neli rõngast, mis on koos Audiga läbi aastakümnete tänasessegi päeva sõitnud.
Kiidetud ning kirutud, noorusliku ja sportliku moega “BMW” nimi on tegelikult lühend pikemast, “Bayerische Motoren Werke” e. “Baieri Mootoritehas”. Firma asutati 1917a., kui ühendati kaks lennukimootoreid ehitavat tehast. Siit tuleneb ka BMW firmamärk. Tugevalt stiliseeritud pöörleva lennukipropelleri kujutis on märgil säilinud muutumatuna tänapäevani.
Esimese ilmasõja järel hakkas BMW valmistama auto-, tsikli- ning paadimootoreid. Esimene “BMW” märki kandev mootorratas valmis 1923a. Seeriaviisiline autode ehitamine algas 1928 inglise päritolu “Austin Seveni” litsentsi omandamisega. Sündis “BMW Dixi”. Teise maailmasõja ning Saksamaa poolitamise järel jäi osa tehaseid ida poolele. Sama propellerimärki kasutas edasi autofirma “EMW” Eisenachis, mis ühe tähe võrra muudetud nime all jätkas täpselt samade sõjaeelsete “BMW” auto- ja mootorattamudelite tootmist.
Siinkohal kiitus “BMW” inseneridele hea mootori eest. Sajandialguse Saksamaal väljatöötatud kahesilindrilise boksermootori konstruktsioon on osutunud hämmastavalt töökindlaks. Meil tuntud, ilma igasuguse koostekvaliteedita nõukogude koopiad “Ural” ja “Dnepr” trotsivad küll arvatavasti kõiki olemasolevaid tehnika- ja loodusseadusi, ent töötavad siiski.
Maailma “suurte ja rikaste” üks meelisautosid, jänkidemaalt pärit “Cadillac” on oma nime ja ka märgi pärinud õigupoolest Prantsusmaalt. Maailma suurima autotehase-Detroiti linna (Ville d´Etroit ) asutas 1701 aastal prantsuse maadeuurija Antoine de la Mothe Cadillac. Kakssada aastat hiljem 1902a. ristis Henry Martyn Leland oma uue ettevõtte Cadillac Automobile Companyks. Et insener Leland oma karjääri relvatehastes oli alustanud, oli talle omane täpsus ning toodangu laitmatu kvaliteet. Ka oma töötajatelt nõudis ta väga täpset ja kvaliteetset tööd. Seetõttu omandasid “Cadillacid” kiiresti hea ja vastupidava sõiduki maine, seda mitte ainult Ameerikas vaid ka euroopas. Euroopas aitas kuulsust koguda ka 1908a. kevadel Henry Lelandile üleantud Inglise Kuningliku Autoklubi auhind.
“Cadillaci” suursugusena näiv embleem ongi tegelikult kõrget päritolu. See on kujundatud oksapärjaga ümbritsetud de la Mothe Cadillaci suguvõsa vapist. Klassikalisel nelja väljaga vapil on kujutatud linde ning sümboliseeritud perekonnale kuulunud suuri põllualasid. Paljudel vanematel mudelitel on vapp külgepidi venitatud ning selle all “V” tähe kujuline tiib.
Mõneti ehk üllatuslik avastus, ent luksuslik ning hinnaline “Cadillac” ei ole mitte lihtsalt niisama suurustlev, vaid tõepoolest sünnipärane aadlik.
Louis Joseph Chevrolet (Chevreaulet) oli päritolult šveitslane. 1900a. oli ta üle Atlandi tulnud ning kogus võidusõitjana kuulsust. Tehnikaalal andekas noormees asus omaenese autot projekteerima. Et aga südikusest üksi ei piisanud ning erialaseid tehnilisi teadmisi vajaka jäi, kaasas ta projekti sõbra Etienne Planceni, kes oli varem Walter Automobile nimelises firmas tegev olnud ning autode ja mootorite hingeelu paremini tundis. Üritust finantseeris 1908a. General Motorsi asutanud aga sealt paari aasta pärast kinga saanud William C. Durant.
Chevrolet Motor Company asutati 1911 aasta lõpul ning liideti 1918 General Motorsiga. Louis J. Chevrolet ise oli aga lahkunud firmast juba mõni aasta selle asutamise järel ning suri automaailma poolt unustatuna 1941 Detroitis.
Chevrolet firmamärgina tuntud rist on haruldane selle poolest, et ta on säilinud kõik need aastakümned suht ühesugusena. Märgi saamislugugi on vähe iseäralik. Nimelt olevat see pärit hotellitoa tapeedi mustrilt, mida William Durant vaadelnud jõudehetkil uue automargi võimaliku tuleviku üle mõtiskledes.
Terake õhtust lugemist jälle siia sarja.
Ferrari
Selle, sportauto sünonüümiks kujunenud nime andis maailmale itaallane Enzo Ferrari (1898-1988). Huvi kiirete autode ja võidusõidu vastu tekkis tal juba poisikesena, kui töökodade omanikust isa teda kõikvõimalikke kohalikke võistlusi vaatama viis. Esimese ilmasõja järel sattus Ferrari tööle väikesesse autofirmasse, kus oli ka oma väike kahe autoga võidusõidutall. 1920 pääses ta Alfa Romeo talli. Ferrari tõestas end tarmuka organisaatorina ning oleks võinud kompaniis kõrgele jõuda, ent võidusõit oli talle olulisem. 1929 asutas ta omaenda võidusõidutalli “Scuderia Ferrari”, ning sai Alfa Romeo võidusõiduasjade korraldamise õiguse. See on ka selgitus miks 30ndail aastail kui Ferrari autosid polnud veel olemas, võis Alfa võistlusautodel Ferrari märki näha. Vapp, millel kollasel põhjal must tantsiv hobune (IL Cavallino Rampante), oli esimeses maailmasõjas hukkunud Itaalia tipplenduri Francesco Baracca lennuki tunnuseks. Baracca vanemad olevat hiljem palunud Enzo Ferrarit pruukima sama märki oma võistlusautodel.
1939 lõpetas Ferrari koostöö Alfa Romeoga, et asutada oma autofirma. Teise maailmasõja tõttu aga algus venis, ning esimesed Ferrari-nimelised autod valmisid alles 1946. Neil autodel kasutati juba samasugust eraldusmärki nagu tänapäeval. Kollase ristküliku ülaservas Itaalia lipuvärvid rohe-valge-punane, keskel must hobune ja all “Ferrari” kirje. Võistlusautodel kasutati jätkuvalt vapikilbi kujulist tunnust.
Inglased William Lyons ja William Walmsley alustasid kahekümnendail aastail mootorrataste külgvankrite tootmist nime all “Swallow Sidecar Company”. 1927 laiendati tegevust, asudes tootma ka autokeresid. Uus tegevusala kajastus ka firmanimes milleks sai “Swallow Sidecar & Coachbuilding Co.” Juba järgmiseks aastaks said autokered peamiseks tegevuseks ning sõna “sidecar” kadus firmanimest hoopiski.
1931 sügisel esitles firma “Standard Sixteeni” mootoriga sportautot, mille nimeks sai “S.S.” (Standard Swallow). “Swallow Coachbuilding Co.” valmistas S.S. I ja S.S. ll autosid 1936 aastani mil autotehasest sai eraldi firma uue nime all “S.S.Cars LTD.” Vana nimi jäi külgvankreid tootvale firmale.
Samal ajal nägi ilmavalgust uus S.S. auto, millele anti mudelinimeks “Jaguar”. Sedaaegu aga kogus jõudu Teine Maailmasõda kus pahimad tegelased natsi-Saksa relvajõud “Schutzstaffel” kandsid paraku väga sarnase väljanägemisega SS märki. Natsi-Saksa ülikuile oli muidugi lihtne kalleid autosid sama märgi all müüa, ent sõja puhkedes too äri lõppes ning autosid hakati vaid “Jaguariks” hüüdma. 1945 uuendati firmanimigi. “Jaguar Cars LTD.” on küll olnud osaks “British Leylandis” ja “British Motor Companys” ent oma nime on ta säilitanud tänaseni, ka Ford Motor Company omanduses.
Jaguari tunnuseks on loomulikult nimeomanik ise, näoreljeefina ümmargusel märgil või ka ratiaatorivõrel uhkelt hüppevalmina.
Mercedes Benzi lugu algas 1886, mil nii Gottlieb Daimler(1834-1900) kui Karl Benz(1844-1929) said valmis oma esimesed mootorsõidukid. Karl Benz oli oma esimese mootoritehase “Benz & Cie.” asutanud 1883 aasta sügisel ning “Daimler Motoren Gesellschaft AG sündis 1890.
1896 tekkisid Daimleril suhted Emil Jellinekiga (1853-1918) , jõuka ärimehe ja kiirusefanaatikuga. Jellinek, olles pettunud sarjaauto 25km/h tippkiirusest, palus võimsamaid mootoreid. Mõningaste arutelude järel ta need ka sai, ning sõitis nendega lausa 42km/h. Saadud kogemuste põhjal konstrueerisid Daimleri insenerid 24 hj. “Phoenixi”, millega Jellinek võitis 1899 võistlused La Turbieni mägedes. Saavutusest innustunud parun Arthur de Rotchild soovis osta samasugust autot ning Jellineki vahendusel ta selle sai. Nõnda tuli Jellinekist Daimleri autode esindaja Rivieral, juba esimese aasta jooksul müüs ta üle 30 auto. 1900 ehitasid Wilhelm Maybach ja Paul Daimler juba uue, veelgi võimsama 35hj. pikema, laiema ja madalama auto Phoenix35. Jellinek oli lubanud osta ja ostiski kogu sarja 36 autot. Saades auto ainuesindusõigused Belgias, Prantsusmaal, Austria-Ungaris ja Ameerikas, andis ta autole müüginimeks armastatud tütre Mercedese nime. Esimene võistlus jäi uuel autol küll lõpuni sõitmata, ent pisivigade paranduse järel sai auto võistlusradadel võitmatuks.
Nimi, mille hiljem said kõik Daimleri autod, registreeriti ametlikult 23,06,1902. Tänapäevalgi tuntud kolmeharuline täht aga sai firma tunnuseks 1909. Gottlieb Daimler oli kord saatnud abikaasale postkaardi, millel ilutsenud täht, ning kirjutanud:” samasugune täht särab kord Daimleri tehaste kohal. Ta surma järel asutigi tähte firmamärgiks kujundama. Oldi kahevahel, peaks see olema kolme või neljaharuline, lõpuks jäädi kolme haru juurde- Daimleri mootorid maal, merel ja õhus. 1926 aasta juunis ühineti Benziga ning uueks firmanimeks sai “Daimler-Benz AG”.
Mitsubishi Heavy Industries on maailma suurimaid majanduskontserne. Selle alguseks loetakse üht Osaka äri, kust eraldus 1870 iseseisev laevakompanii. Selle nimi oli “Tsukumo Shokai” aga firmatunnus juba sarnane kui tänapäeva Mitsubishil. Märk on moodustatud kahe perekonnavapi põhjal. Firma asutaja Yataro Iwasaki vapil oli kujutatud kolme rööpküliku kujulist kastanilehte (sangaibishi) ja kohaliku maavanema vapil kolme tähekujuliselt asetatud tammelehte (mitsugashiva). Nende ühendamisel saadi laeva sõukruvi meenutav märk. 1874 nimetati firma ümber “Mitsubishi Shipping Companyks.” Täpselt niisugusena nagu tänapäeval, esines Mitsubishi märk esimest korda 1910a. Mitsubishi Goshi Kaisha müügikataloogis.
Autosid asus Mitsubishi tootma 1917. Esimene mudel oli Mitsubishi “A”, mis oli ühtlasi esimene sarjaviisi ehitatud auto Jaapanis. Autotootmine jätkus aga vaid 1921. aastani, alates uuesti alles viiekümnendail.
Subaru nimi tähistab üht plejaadi Härja tähtkujus, kust palja silmaga on võimalik näha üheksat tähte. Autofirma märgil on neist kujutatud kuut, ehk seetõttu, et kui 1953 moodustati Subaru emafirma Fuji Heavy Industries, ühendati kuus tehnikaalal tegutsevat firmat, mis enne seda olid kuulunud suurde Nakajima Aircraft Companysse. Lisaks on üks täht märgil teistest oluliselt suurem, mis võiks tähistada just Subaru autofirmat.
Fuji hakkas 1956 tootma mopeedi nimega Rabbit, ning kaks aastat hiljem valmis esimene auto nimega Subaru. See oli tagamootoriga pisike plastkerega autoke. 1966 valmistas Subaru Jaapani esimese esiveoga sõiduauto ning aastal 1973 neljarattaveoga pereauto. Neljarattavedu sai hiljem Subaru tunnuseks ning tänapäeval on ta maailma suurim nelikveoliste sõiduautode tootja.
