Maismaal on asi juba ammu hulluks läinud aga see on pigem ülikeerulistest autodest tingitud. Rattavahetus peaksm uidugi selge olema aga autode rattavahetuse originaalvahendid võivad selleks kõlbmatud olla. Äsja murdsin pooleks Sitika originaalvõtme... näiteks. Ning ka põhja all porised ja/või mitteavanevates hoidikutes varurattad pole just abiks jne.
Kuid palju hullem on probleem merel! Maismaal jääd seisma, helistad autoabi või oskaja sõbra kohale, hääletad ennast muu transpordi peale jne aga merel ongi zitt leivakotis, kui käed kasvavad tagumikust välja, neid on kaks valekätt ja tagatippu kümme pöialt seal otsas. Eriti siis, kui oled VHF'i levialast ka väljas ja muid häireseadmeid pardal ka pole. Omal ekstreemseimad tegevused oleks Perkinsi ajamikaane improviseeritud remont lamineerimise läbi Prantsusmaa vetes:
OK, meil olid purjed ju abiks, millega liikuda aga mõnikord on ikkagi ka ohutuse tagamiseks katel vaja kuumaks kütta. Samas pean nentima, et need noored, kes on merele tulnud ja veesõidukite omanikeks hakanud/saanud, on küll igati oskajad ja huvilised olnud. Alustatakse oma veesõiduki remondi/ehitamisega, tehakse see selgeks ja ollakse igati asised tegelased. Maismaal vast sama, kui tuliuue riisipanni asemel alustatakse vanatehnikaga oma autojuhikarjääri.
Omal pole maismaal õnneks suuremaid probleeme tekkinud kõigi nende lõputute kilomeetrite ja aastate jooksul, vaid ainult Tiina sukkpükstest on korra tulnud genekarihm teha ja korra murdunud genekapingutiks rattavahetuse kiilklotsi kasutada. Aga merel on küll tulnud igasuguste asjadega tegeleda, hullemad nendest on rooliriketega seonduvad...