[pen.skar]

Vanast peast tsiklistiks hakanuna pean mainima, et üle 200 kg kaaluva ratta kiiruse mahasaamine ja püstijäämine on eessõitja äkilise manöövri puhul küllaltki problemaatiline. Kaubikuga sõites on mul jäänud tsikkel momendiks peeglist juba välja ja küljeaknast veel ei näe ja siis ei näe ka tema sinu vilkuvat suunatuld ja ehmatab küll selline ei kuskilt ilmumine mind. Lased rahus mööda lennata, sest tean kui rahutu on tsiklisõit. Karda kajakast põdrani (teeületamisel enda järel ketti-tikku lohistav lehm on nüüdseks välja surnud) , pikiroopaid tees, rekka- või võsatagust tuulepuhangut, vihmahoogu, ebatasasusi teel, lahtist kruusa kurvis jne. Vaat siis, kui keegi ülekäigurajal kingapaela siduma hakkab, pole küll kiirust maha võtnud- aga alla pole ka keegi jäänud. Vast teinekord ei hakka pidurikriginat nautima.
Möödasõiduks keeran küll korraks kõvasti juurde, et jälle oma ritta ja distantsi saada. Kõige mõnusam sõita nii 100 meetrise vahega sõiduauto järel- näed tema hüplemise järgi teeolud ja jõuad vajadusel kergelt jalaraudadele tõusta(mu selg...).