[viplala]

Ma olen tähele pannud, et sõiduoskus kaob seda kiiremini, mida kaugemal juht suuremast linnast elab. Väga paljude (isiklikult tunnen) maal elavate juhtide ainus sõidupraktika on niitude vahel liigelda ja korra nädalas küla poodi sõita. Teine suur osa juhtidest eksib kuus korra ka linna ära, kuid mitte vabatahtlikult.

Sellistel juhtidel ei saagi olla mingisugust auto tunnetust. Neil pole aimugi oma auto suutlikkusest ega ise enda võimekusest rooli taga. Nad ei adu teiste autode kiirust ega vahemaid, mida teised autod läbivad teatud kiiruste juures. Üsna tavaline keis on maateedel järgmine... Sina sõidad 90-100km/h, mööda pikka sirget teed. Kõrvalteelt tuleb kohalik auto, pidurdab ristmikul, vaatab sinu tulekut korra ja siis keerab sulle kenasti ette. Sina pead kiiruse 50 peale maha pidurdama või hakkama mööda sõitma. Mööda sõites lased raisale signaali.

Järgmises liiklussaates see sama juht ohib juba, kui perses meie liiklus ikka on, kõik kihutavad ja ülbitsevad.

Ma näen selliseid situatsioone , väljaspool linna, korra nädalas. Ja nähes sellist juhti linnaliikluses, hoiad kahe käega pead kinni.

Mind pole kihutajad kunagi seganud. Nad tulevad, lähevad, unustatud. Mõnus on vaadata, kui kiire auto sinust mööda vurab. Tõmbad natuke teeserva poole lännu ta ongi. Aga kui maanteel mingisugused ratturid tolgendavad, hoides tee keskele, paneb kiruma küll.

Alles ma siin pidin ühest ketivenitajate kambast maanteel mööda saama. Ees oli mingi vuntsidega sportlane, nende treener vist, ja siis kümme tatti järgi väntamas. Kolmes reas, üle poole sõidurajast kinni. Liiklus oli ka üsna tihe nii, et tagant tulevad autod pidid kõik pidurdama, ning ootama, et saaks talda andmisega mööda tuisata. Ja siis kui mõni selline debiilik rataste alt jälle läbi käib, proovi tõestada, et ta keset teed sulle ette väntas.