[viplala]

...Alles ma siin pidin ühest ketivenitajate kambast maanteel mööda saama. Ees oli mingi vuntsidega sportlane, nende treener vist, ja siis kümme tatti järgi väntamas...

No on ikke suhtumine...
Üldiselt üks kõvatamise teema on. Teiste kirumise kõrval kiideldakse oma oskuste ja masinatega.
...Need kümme tatti on samuti Eesti kodanikud ja neil sama õigus sõita teel. Neid on sama ruutmeetri peal kümme, mis üks suur jeep ära võtab, ühe juhiga.
Kiruge mind. Sõidan linnas 50 km/h ja maanteel 85 km/h. Auto pole võimas, ristmikul jään teistele jalgu. Mis nüüd teha, värdjas olen...

Suhtumine? Need kümme tatti ei tohtinud sõita tee keskel ega üksteise kõrval nii, et nad halvaksid liikluse maanteel. See kuradi vunts seal ees, kes oli neist märgatavalt vanem ja vedas kogu seda üritust, asetas külma kõhuga terve selle kamba elud ohtu, eirates lihtlabast liikluseeskirja punkti ...''Jalgrattaga võib sõita sõiduteel, paiknedes selle paremas ääres (erandiks on ümberpaiknemine vasak- või tagasipöördeks). See nõue eeldab ühtlasi, et sõidetakse ühes reas üksteise järel.'' Sama kehtib ka mopeedidele.

Pole mõtet kaitsta neid ketivenitajaid, kuna enamusel on sügavalt savi nii enda elust kui liikluseeskirjadest. Liiklus pole midagi muud kui kahe juhi vahelised kokkulepped ja üksteise mõistmised. Kui üks aga eirab neid kokkuleppeid, pole ka teisel võimalik enam normaalselt liigelda. Kiirus on teel üks vähem segavaid tegureid. Küll aga hakkab aeglane kiirus teisi segama, kui aeglasemalt liikuv juht kuseb kauge kaarega kiiremini liikuvatele taskusse.