[kr8nik]

Kah üks seik elust. Sõitsin maale, kiirus kõikus 85-90 vahel, mõlemal pool teed paks mets ja võsa. Tagant lähenes teine sõiduauto, aga mitte oluliselt kiiremini kui mina liikusin. Ühel tõusul sai ta mind kätte ja edasi jätkasime koos päris paraja pikivahega. Äkki ühe kurvi peal jooksis metssiga üle tee. Mina nägin suurt karvast perset võssa kadumas, tagantulija jaoks jäi see aga arvatavasti kurvi varju. Midagi ohtlikku ei toimunud, kuid ma võtsin jala gaasipedaali pealt ja vajutasin kergelt pidureid, et taganttulijat hoiatada. Pole ju iial teada, kas kuldil on ka pere kaasas, mis kohe raginal järele sööstab.
Minu suurimaks hämmastuseks vajutas tagattullija seepeale gaasi põhja, tegi poole kurvi peal möödasõidu ja kadus mu vaateväljast kui tuulispask. Enne seda tal küll nii kiire polnud.
Tean küll juhte, kes iga kurvi peal piduripedaali tallavad, selle asemel, et enne kurvi hoog veidi maha lasta, aga olime juba mitu kilomeetreid kurve läbinud ja ma polnud seni kordagi sellist sõidustiili harrastanud. Tegemist polnud ka üldse nii järsu kurviga ja tempo oli paras, et see oleks andnud mulle põhjust niimoodi käituda.
Kui näen eespool pidurituledega vilgutavat autot, püüan alati mõista, mis teda sundis niimoodi tegema ja ise sellesse kohta jõudes püüan olla maksimaalselt tähelepanelik. See kodanik talitas aga suisa vastupidi.