[Madlobster]

Üks looke umbes viie aasta tagant, mis oleks võinud üsna nukra lõpu leida. Ilm oli umbes samasugune hall ja pime, nagu täna. Tegevuspaik õismäe ringist ca. 150m mööda paldiski maanteed linna poole. Täpsemalt- vöötrada peale trollipeatust. Veeren siis vaikselt töökaubikuga, paremas reas, linna poole ja jõudes eelmainit vöötraja piirkonda märkan kolme poisikest ootamas paremal pool teeveerel sõidukite peatumist, et üle tee minna. Kuna olin suht ainuke masin, ilm oli hämar ja sellised kümne-kaheteistaastased on suht ettearvamatu käitumisega, otsustasin tegelased igal juhul üle tee lasta. Pidasin bussi kinni-kaks tegelast hakkavad astuma, aga kolmas tegelane hüppas tõukerattale, see väikeste ratastega, ja kukkus udjama. Moe pärast vaatasin vasakusse peeglisse ja ena imet, õismäe ringilt kiirendab vasakust reast must üheksakümnendate lincoln nagu lingust lastud. Sellel hetkel jõudis kohale, et asjad on väga valesti. Murdosasekundi jooksul olid käed signaalil ja andsin niipalju, kui torust tuli. Poisid ehmatasid ära, tõukekategelane sai pidama enamvähem tee telgjoonel, minu ees. Samal hetkel sahistas must ameeriklane minust vasakult ca. 80-90km/h üle sebra. Läks pehmeltöeldes napilt.

Nii pidin minagi oma lõpu leidma. Lenska maanteel. Valgusfoor ja minule roheline (kõndisin jala). Paremas seisis liinibuss, mille eest ma siis oma rohelise tulega hakkasin üle kõmpima. Nagu bussist pool sammu mööda sain tuiskas mööda väike kastikas 4x4 sabas ramirendi korvtõstuk kiirusega kindlasti üle 100 km/h see raisk oli nii ootamatu ja nii nii kuradi lähedal, et riivas nina. Pool sekundit veel ja ma oleks tal ees olnud. Oleks mul olnud labidas ja selle juhi esimese kolme minuti jooksul kätte saanud siis selle adrenaliini kogusega, mis mulle verre tekkis oleks ta kõhklemata maha löönud. Pool päeva olid jalad vedelad all ja keha ei kuulanud sõna. Mis tundega see raibe edasi elanud oleks kui minu asemel oleks olnud esimese klassi juntsu, valged põlvikud, portfell seljas ja lilled käes???