[aavu]

Üks pisiasi, mulle meeldib sõita eesliikujast nii kaugel, et tema tõstetud vesi, liiv ja muu sodi on enne mind maha vajunud. Seisab auto puhtam, esiklaas läbipaistvam ja esitulede "klaase" ei pea iga paari kuu tagant lihvimisse viima nagu see uuemal aal kombeks olla. Enamuse kivitäketest kapotil hoiab ka ära kuigi vastutulijailt neid ikka saab.
Seoses eelnevaga ei meeldi autod, kes möödasõidul järsult mulle nina ette keeravad. Saan aru kui vastutulija on ligidal aga see minu auto vasaku esisuunatule rihtimine oma tagumikuga ka siis kui tee eespool km-te viisi puhas, no kas see on miski eriti täpsete manöövrite harjutamine või minu närvi ajamiseks. Ei, ma närvi ei lähe juba ammu, need ajad jäid vanusesse enne 25-ndat sünnipäeva. Praegu vaid sunnib kiirust vähendama, sest mine tea, kes talle teele ette jookseb (siil, varblane) või mis tal koormast pudeneb. Meeldivad need juhid, kes vaba tee olemasolul ikka telefonipostivahe või poolgi sellest mulle ka reageerimisruumi jätavad. No asulakiirusel ikka omad kombed, neist täna ei pajata.
Möödasõidu ootamine teise auto pepus on viimane lollus, seda saab teha piisava kogemuse korral ka eemal, et mitte piirata oma vaatevälja eesliikuja numbri laiusega. Näed küll vasakul toimuvat aga paremalt eesliikuja ette hüppavat kitse, last või siili mitte. Ta võib ju äkkpidurduse teha. Piisava prakti korral saab möödasõiduks valmistuda õigel kaugusel, mida on kõige parem harjutada LAZ bussiga, millel täislastis (100 passaseri) kiirendus puudub või tundub lausa negatiivne olevat. Ei mahu pealuu sisse need mitmesaja kW-se mootoriga auto omanikud, kes üksi ilma raske pagasita peavad mõne auto stangest meetri-kahe kaugusel oma möödasõidu võimalust passima. Aga see stiil on valdavaks saanud meie teedel ja siis on teedevalitsus, rahvusvaheline imperialism ja savikas süüdi kui miskit juhtub. Ainult autojuht on kristallpuhas.
Sai südamelt.