[Coger]

Viimane hullem mõistusevastane manööver, mis võinuks minu, mu abikaasa ja vastussõitnud autos viibinute jaoks eriti halval juhul kalmistul lõppeda, tõi vähemalt mulle küll mõistuse koju tagasi. Tegemist oli aastate eest Tallinn-Pärnu maanteel olukorraga, kui hakkasin esialgu ohutuna tunduvas olukorras pikas lauges kurvis eessõitjast mööda minema, aga 5. käiguga oli see kiirendus nagu ta oli ja möödasõit jäi venima. Millegipärast ei olnud oidu käiku allapoole ka vahetada. Pauk jäi ülinapilt olemata, kui vastutulevad autod juba väga lähedal olid...

Tänaseni olen möödasõitudel seetõttu pigem "jänes", kui hurraaga peale lendaja. Kiirust ikka ületan aeg-ajalt, seda juhtub ilmselt kõikidel. Mis seal salata- mehe toob maa peale tihti järeletuleva põlve tekkimine, nii olen minagi viimased 5-6 aastat üsna eeskujulik liikleja olnud.
Ei kipu enam kupatama kui lapsed autos on või kodus papsi elusalt ja tervelt koju ootavad.