[olevtoom]

Aga mul endal tore kogemus ka sportratturitega. ...

Ma siis räägin oma loo kah. Möödunud suvel toimusid Tartus miskid jalgrattavõistlused, igatahes rahvusvahelised. Mina sõitsin ühel päeval oma maakoha poole ja järsku märkasin, et olin telefoni koju unustanud. Et ma väga kaugele polnud jõudnud, pöörasin otsa ringi ja sõitsin linna tagasi. Sel ajal oli ka igasugu tänavaremonte igal pool ja ma arvutasin välja, et kõige lihtsam on Võru tänavalt Kalevi tänavale jõuda Õnne tänava kaudu. Kes tahab, võib guuglist vaadata, mis ja kus, ma märgin võõrastele siin ainult, et tegu on Karlova linnaosaga ja seal on ülekaalus võrdõiguslikud ristmikud, pealegi kehtib linnaosas 30 km/h piirang (ja ma olen üks vähestest veidrikest, kes sellest ka enam-vähem kinni peab).

Keerasin niisiis Võru tänavalt Õnne tänavasse. Esimesena tuleb seal vastu Kesk tänav, mis on Õnne suhtes peatee. Selle ületanud, jõudsin Tähe tänava risti, mis on võrdõiguslik. Mistap vaatasin vilksamisi vasakule (nii igaks juhuks), siis paremale, ja veendunud, et ma paremalt lähenejale teed andma ei pea, vajutasin parempoolset pedaali .. nii päris rahulikult.

Mispeale tekkis sihuke tunne, nagu oleksin pirnipuuga kokku põrganud. Vasakult toimus sinikollasesse dressi riietatud ratturite ja nende rataste sadu. (Loendamisel selgus, et neid oli tervelt viis.) Ma muidugi astusin liikumist märgates kohe nelja jalaga pidurile ja jäin seisma, nina ristmikul. Mistõttu osa väntajaid pääses veel möödagi.

Astusin autost välja ja sain kohe jalgratturite kommentaaride osaliseks. Need olid Ukraina juunioride naiskonna liikmed ja ohsapoiss, kus oli ikka sõnavara. Ma Vene sõjaväes pole käinud ja seepärast kõigest aru ei saanud, aga, noh, mõte jõudis kohale. Misjärel jõudis saateautoga kohale ukraina neidude treener või muu asjapulk Edik (sic!), kes kah kohe mind massimõrvas süüdistama hakkas.

Politseisse ega kiirabisse ma ei helistanud (vt ülalpool), kuid leidus abivalmis pealtnägijaid. Jõudsid mõlemad kenasti ruttu kohale, kiirabi hakkas ukrainlannasid tohterdama ja politseinik asja uurima. Edik oli juba varem deklareerinud, et mina olen igavene pidoraz ja pean kõik kallid rattad kinni maksma. Nüüd esitas ta selle kõne ka politseinikule, lisades, et mina olevat süütutele ukrainlannadele peateele ette sõitnud. Mispeale politseinik võttis Ediku käekõrvale, viis 25 meetrit nende tuldud teed tagasi ja näitas Edikule märki 132. Mispeale Edik unustas peatee-jutu ära ja hakkas politseinikule selgitama, et mina olevat kuuekümnega ristmikule lajatanud. Mispeale politseinik võttis Ediku käekõrvale ja näitas talle mu Cherokee pidurdusjälgi, mis olid nii meeter ja veerand pikad. Mispeale Edik unustas ka kiiruseteema ja väitis nüüd, et mina oevat juba ristmikul olnud jalgratturite grupile keskele sisse sõitnud. Mispeale politseinik võttis Ediku käekõrvale ja näitas talle Cherokee mõlke, mis kõik olid vasakul küljel. Ma mõtlesin selle koha peal, et peaks hakkama driftiga leiba teenima -- Cherokeega külg ees jalgratturite sekka sõita on ikka päris kõva tase.

Nojah, rohkem versioone Edikust välja ei tulnud ja hakkasime laiali minema. Ma läksin siis Ediku juurde ja ütlesin puhtast südamest, et mul on väga kahju, et selline asi juhtus (mõeldes sellega, et nüüd ei saa ukrainlannad täie jõuga võistelda või nii). Mispeale Edik ütles, et jah, maksku ma rattad kinni. No fcuk. Oleks temal olnud mingit kahjutunnet tüdrukute tervise asjus...

No ja muidugi selgus, et kindlustus mulle midagi ei maksa, kuid soovitab mul lahkesti kohtuasi algatada. Rahvusvaheline, eks ju. Et 24-aastase Cherokee poritiivast mõlgid välja saada...

See pull toimus enne võistluste algust, aga keset võistlusi oli mul ühel hommikul vaja kesklinnast mööda Riia maanteed välja sõita. Kell oli umbes 3/4 9, võistlus pidi kell 9 algama. Riia mäge mööda üles sõites jäin foori taha pidama ja sain imetleda neoonvestides võistlusekorraldajaid, kes seisid ristmiku ääres ja ohutussaarel ning tegelesid lobisemise ning endi sügamisega siit ja sealt. Oli selge, et nende tööpäev polnud veel alanud.

Süttis mulle siis roheline, panin käigu sisse ja hakkasin sidurit üles laskma -- ja siis nägin silmanurgast liikumist. Paremalt (Akadeemia tänavast) purskas punasega välja terve parv jalgrattureid, seekord punastes dressides.
Aga pidama sain, õnneks vastumäge start käib aeglasemalt.

Vaat nii, ja palun nendelt jalgratturitelt vabandust, kes liikluses aju kasutavad, aga mul on nüüd tükk aega käibiv tööhüpotees see, et kui vanajumal mõistust jagas, olid sportlased trennis.