[alfredo]

Sai hiljuti jälle poolamaal pikki kilomeetreid mööda väikesid külavaheteid rallitud.
Ja ei tea ma mismoodi nad seda teevad, aga käänulistel, ülespunsunud aukliku kattega ja kitsastel suurte puudega ääristatud teedel sõidetakse sust nagu sittuvast kassist mööda, enamuses suhtelisest etteaimamatutes tingimustes. Ise higistad seal 70-80-ga, rohkem lihtsalt ei julge vajutada, autost ka kahju.
Küsisin ka ühe härra käest, et miks te niimoodi kihutate, kuhu on nii kiire ja ei osanud ta eriti argumenteeritud vastust sellele fenomenile anda. Lihtsalt nii oli, on ja tuleb edaspidigi. Sa lihtsalt pead eessõitjast mööduma, muidu jääd häbisse seal. Ilmselt mingi massimõtlemise fenomen. Hea, et ise kohalik polnud.

Seda võrdlusmomenti omades on meie teed ja liikluskultuur ikka ülihead.
See, et vahete vahel omavahel kokku satutakse ja mida kõike veel, no ikka juhtub.

Liiklus on ikkagi kompromisside kunst. Minu põhimõte on siinkohal, et ela ise ja lase teistelgi olla. Täiesti loomulik, et kui tagant tuleb kiirem masin, siis tõmbad vähe serva poole, mitte ei hoia kramplikult keskjoonele, nagu paljud vabatahtlikud liiklusinspektorid tavatsevad. Jah, sõidad küll ehk lubatud piirkiirusega ja nii edasi, aga hakata seal ise mingeid õigusi taga ajama on ka tobedus. Parem teed enda poolt kõik, et asjad rahulikult laheneksid. Isegi, kui kui mõne majasuurune ego seetõttu ehk vähe kannatab, on see ikkagi parem, kui tekkida võiv õnnetumus, kus tükid taga.