[stennadi]

Teine vaatenurk sellele auto-jalgratas-mootorratas-jalakäija-ühistransport jne küsimusele, on see kõik postsotsialistlikud ühiskonnad vaevlevad veel ikka räigete komplekside küüsis. Tänapäevased keskealised ja vanemad inimesed on pärit ühiskonnast, kus auto oli mitte liiklusvahend vaid staatusesümbol ning nad on selle maailmavaate suutnud süstida ka oma lastesse. Auto maksis  mitme aasta palga ja isegi siis polnud seda võimalik osta ilma ostuloata. Auto ostuluba pluss selle realiseerimiseks vajaliku rahasumma olemasolu kombinatsioon näitas, et inimene on jõudnud elus mingisugusele tasemele ja on jõudnud reakodanikust sammu ette. Enamik inimesi, kes kogusid aastaid raha , et autot osta tegelikult seda ei vajanudki, kuna tollel ajal ei käidud nagunii kuhugi kaugele tööle. Elati valdavalt asutuse poolt eraldatud elamispinnal töökoha lähedal.
Tänapäeva Euroopas on auto samasugune tarbeese nagu külmkapp või tolmuimeja - endises n-liidus ei jõua see ainult veel inimestele kohale.
Kui me vaatame, milline on Eesti keskmine sissetulek ja mõtleme, et kui palju oleks mõistlik protsentuaalselt oma kuu sissetulekust kulutada liiklusvahendi soetamisele ja ülevalpidamisele siis peaks Eesti autopark koosnema Dacia Loganitest - reaalsus on aga midagi muud.
Selles olukorras on arusaadav, et kui isik, kes kulutab ebaproportsionaalselt suure osa oma sissetulekust isikliku sõiduauto ülevalpidamisele võib närvis olla kui mingid kuradi võrrid jõuavad punktist a punkti b kiiremini kui tema peen välismaa sõiduauto, juhtub aga ummikus seistes jalgratas mööda minema on terveks nädalaks tuju rikutud.