[wagoneer]

Säärast trikki vist linnakiirusel ei tee...

Ega vist jah.
Aga,et liiga lihtsalt targutamine ei oleks,siis väike lugu elust enesest,koos paari toona tehtud pildiga tulemusest. Vanust vast sinna 16-17 tuuri oli.
Oli 90-nendate esimene ots kui sai omale hangitud uuem jawa. Aga väärkohtlemise tulemusel lasin mootori pilbasteks. Uusi juppe väga ei leidunud ja kui oli,maksid palju. Siis aga õnnestus saada Matrossovi motopoest jupiteri vileuus mootor. Isa abiga (isa eluaegne metallimees olnud) sai jawa raam tehtud jupiteri mootorile sobilikuks ning ka esimene ketiratas jawa ketile sobilikuks. Isa teadis kedagi Kalevi motoklubist ning jupiteri mootor käis sealt ka enne läbi kui vahele läks. Vene karpa asendati Ikowiga ja nipet näpet veel. Käis kui kurat edasi. Sai siis ringi paugutatud teistega. Eriti kaugele ei saanud minna kuna polnud ju dokumente ega ka lubasid. Aga Viimsi poolsaarel ja Meriväljal (need siis päälinna küljeall mõlemad) oli kindel sõitta,kuna teadsid igat nurgatagust ja sobilikku aiaaukku mille kaudu minema lipsata vajadusel
Igaljuhul oli suht varakevad,aga lumi oli juba läinud. Sõidu riieteks olid puhvaika püksid ja jope. Tavaliseks peakaitsmeks nii öelda tankisti müts. Ette ruttavalt pean mainima,et tol kevadisel hommikul põrkasin välja minnes oma emaga kokku,kes hoidis mu salvo kiivrit käes ja palus,et ma selle pähe paneksin. Kui tavaliselt jäid need palved kuulmata,siis tol päeval panin salvo astroka millegi pärast pähe.
Ei mäleta enam kus ja mis sai tehtud,aga mingi hetk jäin kellegist maha ja hakkasin järgi sõitma. Stardikohaks oli Viimsi ja Merivälja piiril praeguse statoili asemel olnud alexela bensukas. Suund sai võetud pirita poole. Bensukast on siis peale raudteed 400m sirget ja siis ülimõnus kallamise kurv vasakule. Enne raudteed sai juba niipalju peale keeratud kui kannatas ja peale raudteed põhjagaasiga. Üle raudtee lennates nägin,et pirita poolt kurvi tuli liinibuss. Aga arvestasin,et see juba sirgel kui mina kurvi jõuan. Ehk jätkuv põhjagaas. Mingi silmapilk nägin,et paremalt tee äärest stardib auto ja tahab keerata Viimsi poole(ehk siis üle minu sõiduraja). Mulle tundus,et ta nägi mind ja peatus. Reaalsus oli aga teine. Mäletan,et hakkasin kallama ennast vastassuunda,aga siis nägin enda ees bussi ja isegi täna on meeles bussijuhi ÜLIsuured silmad,ehmunud ja pead raputav nägu. Valida oli kas vastu tulev liinibuss või risti ees seisev sõiduauto vaz 21011. Kes analoogses olukorras olnud,see teab kui palju on võimalik selle kuradi olematu aja jooksul erinevaid asju läbi kaaluda. Aga bussijuhi pearaputus aitas mõttel selgineda ja võtsin suuna vaz-i poole. Siis meenusid isa õpetussõnad(ta oli nooruses kirglik panoonia hull ja ka kukkunud igatpidi),et kui kurvis alt ära läheb, katsu ratas eemale tõugata,et alla ei jääks ja kui on selge,et sõidad millelegi otsa, katsu pauguga koos minema hüpata kas küljele või sõidusuunas kui võimalik. Füüsika selpuhul abiks. Pealtnägijate sõnul ma sel hetkel kui pauk käis,ajasingi ennast jalaraudadele püsti ja justkui oleksin tahtnud kükitada,et hoogu võtta. No loomulikult ei läinud kõik nii roosiliselt kui mõeldud. Sain küll lendu pealt,aga parema jala puhvaika püksisäär jäi lenksu nurga taha kinni. Selle tulemusena muutus mu lennu trajektoor kardinaalselt. Lendasin peaga esiklaasi ja katuse piirimaile. Muljudes selle mitmekordsete valtsidega serva lössi ja purustades esiklaasi. Sealt edasi juba nagu kalts asfaldile. Mootorratas tabas vaz-i esiratast ja jäi vist lõpuks pidama esiratta taga rattakoopas.
Tulemuseks peapõrutus, murtud põlve kapsel ja teisel jalal katkine hüppeliiges. Need mõlemad tulenesid pealtnägijate sõnul ilmselt sellest,et peale õhuringi maandusin jalgadele.
Võin öelda,et hommikul ema palvel pähe pandud salvo kiiver päästis mu elunatukese. Kiiver oli ise väljast täitsa terve. Aga sees see penoplastist pehmendus oli peaaegu olematu paksusega muljutud matsu kohast. Kindlasti päästsid mind ka isa loengud mootorrattaga kihutamisest ja selle tagajärgedest ning igasugu õpetussõnad.
Igaljuhul minul vedas tookord. Minu sõbral mõned aastad varem aga nii hästi ei läinud,kui ta seal samas bensuka juures ette keeranud veokale alla sõittis.
Me mõlemad olime süüdi liigses uljuses. Aga meile mõlemale keerati ette ja avarii põhjustajaks oli autojuht. Aga kasti ei lähe autojuht vaid üldiselt ikka mootorrattur.
Sai pikk ja igav monoloog. Aga äkki mõni tulevane noorlendur loeb ja mõtleb,enne kui rulli põhja keerab. Seda veel eriti tänapäevaste pillidega. Neid täpiks keeratud liikureid ei hooma vahest ka pingsal vaatlusel.
Skaneerisin vanad mustvalged pildid arvutisse mis tegin kui 5nädala pärast haiglast välja sain ja karkude najal ringi komberdasin.
Ja ma julgen väitta,et see otsa peal seisev mootorratas seal auto kõrval ei tulnud 50km/h

PS! bussijuht käis mind ka haiglas vaatamas. Surus kätt ja tänas,et talle otsa ei sõitnud. Tal olevat juba üks laip hingel(mitte tema süül).