07-10-2018, 17:30 PM
Järvevanaga seoses meenus lõbus seik ilmselt oma viisteist aastat tagasi ajastust ja just sellisest, kui raudteest ülekäigu taga need pikad sabad olid.
Istun mingil põhjusel nr.13 bussis, suund lasnast-õiskale ja seisame seal kõik reas, ees ilmselt mingi plekikäkkimine või muud juhtunud. Meie taga tuleb suur prügiauto. Venime vaikselt, siis jälle seisame ja kuidagi see eluke möödub. Siis tuleb sealt vabast servast üks kurbade silmadega merss, tollal igati eeskujulikus konditsioonis allilmaliidri või mõne tema jooksupoisi liikurvahend. Aga siis juhtus midagi ootamatut - prügiautojuht keeras täiesti meelega tollele pooleldi ette, nii et härra pidi pidurdama ja siis tuututab. Tuututab mis tuututab, aga mööda ei saa, proovib siis teiselt poolt. Prügirüütel järgib suunda - ei lase ja kõik! Normull värk. Lõpuks ronib maruvihane, väljanägemise poolest lõunamaise jumega tegelane mesast välja ja üritab prügika ust lahti tirida, omal seejuures käega üle kõri tõmmates sedastades, et sinuga on nüüd kõik vana. Kõik on sinuga, ma ütlen ja lisaks midagi rahvusvahelises murdes, et nahh&i#/pljähhui. Sees istub aga samasuguse kirglikku olemisega vennike ja vehib sealt silmade põledes teisele vastu, kuigi ilmselt tagasihoidlikkusest ust ei ava, poetab seejärel akent ja tatistavad sealt mõnuga üksteisele näkku. Kahju, et tollal veel selliseid mobilfone polnud, millega seda tsirkust üles võtta. Nii. Liiklus sai uuesti väheke liikuma, sõidame edasi. Prügikas võtab kohalt, mägimees taandub. Juba sõidetakse teele pargitud mersust mööda ja see jääb kuhugi tahapoole toppama. Päris raudteele pealesõidul on liiklusrikkuja jälle platsis, ajalugu kordub. Esimene keerab ette, teine tuututab. Ja keeraski suuremaga rikkujale lõpuks niipalju peale, et kokkupõrke hirmus maffaiamees püksid täis tegi ja teelt sinna haljasalale, poolenisti raudteetammi ja tee vahele välja sõitis. Bussi tagaosas rahval näod naerul, mahlakaid kommenteere lendas juba eelnevalt.
Istun mingil põhjusel nr.13 bussis, suund lasnast-õiskale ja seisame seal kõik reas, ees ilmselt mingi plekikäkkimine või muud juhtunud. Meie taga tuleb suur prügiauto. Venime vaikselt, siis jälle seisame ja kuidagi see eluke möödub. Siis tuleb sealt vabast servast üks kurbade silmadega merss, tollal igati eeskujulikus konditsioonis allilmaliidri või mõne tema jooksupoisi liikurvahend. Aga siis juhtus midagi ootamatut - prügiautojuht keeras täiesti meelega tollele pooleldi ette, nii et härra pidi pidurdama ja siis tuututab. Tuututab mis tuututab, aga mööda ei saa, proovib siis teiselt poolt. Prügirüütel järgib suunda - ei lase ja kõik! Normull värk. Lõpuks ronib maruvihane, väljanägemise poolest lõunamaise jumega tegelane mesast välja ja üritab prügika ust lahti tirida, omal seejuures käega üle kõri tõmmates sedastades, et sinuga on nüüd kõik vana. Kõik on sinuga, ma ütlen ja lisaks midagi rahvusvahelises murdes, et nahh&i#/pljähhui. Sees istub aga samasuguse kirglikku olemisega vennike ja vehib sealt silmade põledes teisele vastu, kuigi ilmselt tagasihoidlikkusest ust ei ava, poetab seejärel akent ja tatistavad sealt mõnuga üksteisele näkku. Kahju, et tollal veel selliseid mobilfone polnud, millega seda tsirkust üles võtta. Nii. Liiklus sai uuesti väheke liikuma, sõidame edasi. Prügikas võtab kohalt, mägimees taandub. Juba sõidetakse teele pargitud mersust mööda ja see jääb kuhugi tahapoole toppama. Päris raudteele pealesõidul on liiklusrikkuja jälle platsis, ajalugu kordub. Esimene keerab ette, teine tuututab. Ja keeraski suuremaga rikkujale lõpuks niipalju peale, et kokkupõrke hirmus maffaiamees püksid täis tegi ja teelt sinna haljasalale, poolenisti raudteetammi ja tee vahele välja sõitis. Bussi tagaosas rahval näod naerul, mahlakaid kommenteere lendas juba eelnevalt.