11-01-2019, 00:14 AM
Kuulsin täna ühest huvitavast juhtumist, küll aastatetagusest ja mitte kodumaisest. Rääkis seda üks rändurist blogija. Lugu juhtus umbes kümme aastat tagasi Islandil.
Tahtis vend siis saarele tiiru peale teha, aga autorendiks raha kulutada ei olnud. Kuna ta oli selline veits tuntum inimene, venelane muideks, siis olid tekkinud suhted Suzuki autoesindajaga, ka arvatavasti venemaisega. Kuidagi aidati sealt asjale kaasa ja ühel ilusal hetkel sai ta täiesti tasuta kohalikust Islandi esindusest omale kasutada ühe tutika, demoautona kasutatud Vitara, mis selleks puhuks uuesti salongist õue aeti. Auto oli juba puhtaks pestud ja üritati teist ikkagi maha müüa, juba mingid soodushinna sildid peal ja nii edasi. Noh sai selle paariks päevaks kasutada ja hakkab seda suurt ringi sõitma. Vahepeal peab kinni, pildistab, sõidab edasi, nagu see reisimine käib. Ühel hetkel udu. Libedus, tundmatud teed. Sõidab küll jube ettevaatlikult aga tee ikka väga libe ja ühes ristumiskohas saab see lihtsalt otsa. Autoga siis otsejoones kraavi, mitu korda üle katuse ja hakkab vaikselt kuhugi sohu vajuma. Tore. Ise jäi küll enamvähem terveks, aga auto tüma mis tüma. Sai sealt kuidagi ikka välja ja helistab politsaile. Veel selline õnnelik juhus oli kogu asja juures, et fotokas vedeles tal kõrval ja lendas sealt peale esimest tiiru purunenud aknast välja ja kukkus lihtsalt maha, seega jäi suuresti terveks ja kasutuskõlblikuks. Ülejäänud tehnikakraamist enamus lendas salongis ringi ja uppus autos ära. Vett oli seal soos sedapalju palju,et salong täitus vähehaaval, kuid kindlalt.
Islandi poliis pidi maailma sõbralikum olema, esimene asi oli tema eest igatpidi hoolitseda, s.t. anti soojad tekid ja joogid ja viidi tagasi kus iganes ta siis seal pesitses. Mundrikandjad orgunnisid ise veel autost järelejäänu äraviimise ja hoiustamise.
Kujuta nüüd ennast sellisesse olukorda. Ilmselt oleks pärast väikest toibumist viimane koht see paganama Suzuki esindus, kuhu helistada tahaks ja ilmselt veel vähem tahaks rääkida mis juhtus ja kuidas autoga lood on. Võttis ennast siis kokku ja teeb selle kõne ära. Seal ka inimestel esimene huvi selles, kas temaga on kõik ikka kombes ja lohutavad igatpidi - kahju et teie reis nüüd sedaviisi läks jne. Uurib siis vend, et mis sellest autoasjast saab, tal ilmselt eluaegne võlaorjus või muu sihuke ootamas? Selgus siiski, et kindlustus maksab esindusele selle kahju välja suuremas summas, kui nad viimases hädas ja soodushinnaga tervet autot müües olid soovinud. Ja hädas oli see esindus igatpidi, nad polnud juba kolm kuud ühtegi masinat müünud ja see raha oli kui taeva kingitus, et saaks töötajaile vähemalt palgad välja maksta ja muud kulud katta. Meenutame korraks, mis seis maailmas ja eriti Islandil kümnend tagasi majandusasjus oli. Nii et lugu läks ühtpidi kehvasti, kuid lõppes kõigi osapoolte jaoks suuremas osas õnnelikult.
Tahtis vend siis saarele tiiru peale teha, aga autorendiks raha kulutada ei olnud. Kuna ta oli selline veits tuntum inimene, venelane muideks, siis olid tekkinud suhted Suzuki autoesindajaga, ka arvatavasti venemaisega. Kuidagi aidati sealt asjale kaasa ja ühel ilusal hetkel sai ta täiesti tasuta kohalikust Islandi esindusest omale kasutada ühe tutika, demoautona kasutatud Vitara, mis selleks puhuks uuesti salongist õue aeti. Auto oli juba puhtaks pestud ja üritati teist ikkagi maha müüa, juba mingid soodushinna sildid peal ja nii edasi. Noh sai selle paariks päevaks kasutada ja hakkab seda suurt ringi sõitma. Vahepeal peab kinni, pildistab, sõidab edasi, nagu see reisimine käib. Ühel hetkel udu. Libedus, tundmatud teed. Sõidab küll jube ettevaatlikult aga tee ikka väga libe ja ühes ristumiskohas saab see lihtsalt otsa. Autoga siis otsejoones kraavi, mitu korda üle katuse ja hakkab vaikselt kuhugi sohu vajuma. Tore. Ise jäi küll enamvähem terveks, aga auto tüma mis tüma. Sai sealt kuidagi ikka välja ja helistab politsaile. Veel selline õnnelik juhus oli kogu asja juures, et fotokas vedeles tal kõrval ja lendas sealt peale esimest tiiru purunenud aknast välja ja kukkus lihtsalt maha, seega jäi suuresti terveks ja kasutuskõlblikuks. Ülejäänud tehnikakraamist enamus lendas salongis ringi ja uppus autos ära. Vett oli seal soos sedapalju palju,et salong täitus vähehaaval, kuid kindlalt.
Islandi poliis pidi maailma sõbralikum olema, esimene asi oli tema eest igatpidi hoolitseda, s.t. anti soojad tekid ja joogid ja viidi tagasi kus iganes ta siis seal pesitses. Mundrikandjad orgunnisid ise veel autost järelejäänu äraviimise ja hoiustamise.
Kujuta nüüd ennast sellisesse olukorda. Ilmselt oleks pärast väikest toibumist viimane koht see paganama Suzuki esindus, kuhu helistada tahaks ja ilmselt veel vähem tahaks rääkida mis juhtus ja kuidas autoga lood on. Võttis ennast siis kokku ja teeb selle kõne ära. Seal ka inimestel esimene huvi selles, kas temaga on kõik ikka kombes ja lohutavad igatpidi - kahju et teie reis nüüd sedaviisi läks jne. Uurib siis vend, et mis sellest autoasjast saab, tal ilmselt eluaegne võlaorjus või muu sihuke ootamas? Selgus siiski, et kindlustus maksab esindusele selle kahju välja suuremas summas, kui nad viimases hädas ja soodushinnaga tervet autot müües olid soovinud. Ja hädas oli see esindus igatpidi, nad polnud juba kolm kuud ühtegi masinat müünud ja see raha oli kui taeva kingitus, et saaks töötajaile vähemalt palgad välja maksta ja muud kulud katta. Meenutame korraks, mis seis maailmas ja eriti Islandil kümnend tagasi majandusasjus oli. Nii et lugu läks ühtpidi kehvasti, kuid lõppes kõigi osapoolte jaoks suuremas osas õnnelikult.