[viplala]

Täna kella kuue ajal sõitsin kodu poole. Maantee oli sihuke kergelt looklev nagu meie maanteed ikka. Mingi hetk jõudsin järgi ühele ratturite grupile, kes tegelesid sportimisega kenal päiksepaistelisel õhtul. Olid ennast kenasti kahe-kolme kaupa kõrvuti üles rivistanud ja rodu ise oli ka üsna selline 20m pikk. Kuna nad olid haaranud enda alla terve rea ja eespool aina vonkles maantee, siis ei hakanud mööda kohe pressima vaid võtsin hoo maha ja jäin nende taha tiksuma. Tiksusin seal ja mõtlesin, et üks mopeedauto on kordi ohutum ja vähem segav maanteel kui taoline kooslus isikuid. Mopsiku pikkus on kolm meetrit ja üldiselt suudab mopsik ennast perve ligi hoida, selle grupi oma 20m pikk ja lai kui maz kallur. Mopsiku plekid ja jupid seisavad enamjaolt omal kohal, grupi jupid aga värisevad pedaalidel ja pendeldavad siia sinna poole nii kuis jumal või tuul või teel asuv kivike parasjagu juhatab. Hakkad neist mööda põrutama vastassuuna kaudu, vääratab mingi tegelase keps ja pool gruppi käib su auto rataste alt läbi enne kui arugi saad. Ei kiirenda korralikult, siis ei jõua ka mööda enne järgmist kurvi. Aga tundub, et maanteel rattaga suvaliselt liiklemine ongi mingi püha õigus...sport on püha ja kui vaja ikka keset teed vändata, siis nii ongi. Oleks siis tegemist mingi haruldase nähtusega, ma oleks vait kui sukk, aga sõitke natukene Tallinnast välja... 

Kust kulgeb piir, millal enam ei ole ilus või ei tohi keset maanteed ketti venitada? Kui ma näiteks homme lähen ja üksinda hakkan Tartu poole sõtkuma keset teed, kas siis on ok? Aga kui sõbraga koos, või kahe kahe lapsega või naine tõukeratta ja piimamannerguga või grupp vanureid kolmerattalistel? Millal on õigustatud maanteel terve ühe sõidusuuna enda alla võtmine ja autode normaalse liikumiskiiruse takistamine sportimise ülimuslikkusest lähtuvalt? Oskab keegi vastata?