[indreksirk]

Täpselt nii. Ja ohutussaar kahe suunavööndi vahel ei ole ülekäiguraja osa, seega seal ootava inimese jaoks ei ole vaja peatuda. Seda räägiti autokoolis suvel kui täiendkoolitust tegin.

vanasti oli hea ja lihtne - kui inimene on tõstnud jala ülekäigurajal tänava kohale või seal maha pannud, siis peatud, kui on kõnniteel, siis sind ei morjenda.

Liiklusseaduse § 35 lõige 4 - Reguleerimata ülekäigurajale lähenedes peab juht sõitma sellise kiirusega, mis on piisavalt väike, et mitte ohustada jalakäijat, kes on astunud või astumas ülekäigurajale. Vajaduse korral peab juht seisma jääma, et võimaldada jalakäijal sõiduteed ületada.

Liiklusseaduse § 25 lõige 7 - Reguleerimata ülekäigurajal peab jalakäija enne sõidutee ületamist hindama läheneva sõiduki kaugust ja kiirust, andma juhile võimaluse kiirust sujuvalt vähendada või seisma jääda ja veenduma, et juht on teda märganud ning sõidutee ületamine on ohutu.

LIIKLUSSEADUS on lihtsasti kättesaadav ning soovitan soojalt seda lugeda enne kommentaaride jagamist. 

Sellised nõuded kehtivad alates 01.07.2011. Vastab tõele, et liiklusseaduses on ülekäiguraja mõiste läbi aja muutunud. Kuni 01.07.1995 oli ülekäigurada sõidutee osa, millest ka tekkis arusam, et jalakäija peab olema selgelt märku andnud sinna mineku soovist (nö ülestõstetud jala nõue). 01.07.1995 kuni 30.06.2011 oli ülekäigurada aga tee osa ehk laienes ka sõidutee kõrval olevale kõnniteele ja teeandmiskohustus oli ka ülekäigurajal sõidutee ületamise võimalust ootavale jalakäijale. Alates 01.07.2011 on ülekäigurada taas sõidutee osa (liiklusseaduse § 2 p 100) ja seaduse sõnastus räägib taas astunud või astuvast jalakäijast. 

Ma soovitaksin siiski olla ettevaatlik selle sätte nii julge tõlgendamisega nagu eespool soovitatud. Autojuhil nimelt ei ole võimalik hetkega seisma jääda. Näiteks kiiruselt 50 km/h liigub ca 1 sekundi pikkuse reageerimisaja jooksul auto 14 meetrit ning teist samapalju kulub ekstreemse pidurdamisega kuival asfaldil seismajäämiseks. Olles vähem kui 28 meetri kaugusel ülekäigurajast ning nähes jalakäija jalga tõusmas ei ole paraku kokkupõrge enam ärahoitav ning kuigi liiklusseaduse nõuete vastu on eksinud ka jalakäija, siis kokkupõrke korral on jalakäija ju ilmselgelt astunud sõiduteele. Tulemuseks on nõrgem pool haiglas ja autojuhist on saanud kurjategija. Äärmisel juhul saab sellises olukorras rääkida jagatud vastutusest, kuid seegi tähendab, et autojuht on ikkagi süüteo toime pannud. Kui puudub videoregistraator, siis ei ole autojuhil üldse mingit õigustust. 

Liiklus on koostöö ja oskus ohte ette näha. Kui ikka ülekäiguraja lähedal on inimene, siis mõistlik ja ettevaatlik juht on valmis selleks, et inimene võib teele astuda. Eesti liikluskultuur on muutunud sedavõrd heaks, et pendel on liikunud teise äärmuse suunas. Jalakäijad on nii julged ja nahaalsed, et kasutavadki oma eesõigust ning väga sageli ei veendu sõidutee ületamise ohutuses. Liiklusõnnetuse toimumiseks on vaja kahte osapoolt ning üldjuhul on mõlemad selles olukorras eksinud - jalakäija karistuseks jäävad tema vigastused, autojuhil tuleb aga kergendada rahakotti, käia ise mõnda aega jala või vaadata päikest mõnda aega ruudulisena.