[olevtoom]

Olles omad vitsad kätte saanud kunagi sellega,et usaldasin sees olnud suunatuld ja alustasin peateele keeramisega. Loomulikult soovis ilmakodanik otse sõita ikkagist. Ja suuna oli lihtsalt sisse unustanud. Vaidlesime mis me vaidlesime,aga süüdi jäin ikkagist mina kuna ei veendunud manöövri ohutuses ja põhjustasin sellega väiksemat sorti avarii. Nüüd veendun ja olen siis see paljukirutud tropp,kes enne vastasoponendi manöövri reaalset käiku(ehk kohe kui on reaalselt millest iganes aru saada mida ta teha kavatseb) ei liigu. Ei oota kui ring päris tühi on,aga ootan kuniks on aru saada mida teine teeb.

Siin natuke aitab, kui reageerida (elektroonikaterminoloogias) mitte nivoole, vaid frondile. S.t. tuleks märgata seda, millal kaasliikleja suunatule sisse lülitab, ja kui seda ei õnnestu märgata, siis tõesti eeldada, et see põleb tal juba hommikust saati. Teisalt, kui ma ootan pääsu ringile ja näen, et ringil sõitja lülitab suunatule sisse -- ja oma väljakeeramisega annab mulle sobiva augu liiklusvoolus --, siis ma valmistun paigaltvõtuks. Tegelikult võtan paigalt umbes samal ajal, nagu ülalolevas tsitaadis öeldud, kuid selline valmisolek lubab suruda end märksa väiksemasse auku.