[azure]

Laiskus. Hakka nüüd iga seitsme kilomeetri tagant (üsna lühikesed on kergliiklusteede jupid meil) teed vahetama, seal veel sügav kraav ka vahel. Pealegi lähevad nii paigast nii pulss, rütm kui parasjagu paikasätitud pleilist.

Kuna tuleb iseennast MAMIL kategooriasse lahterdada, siis tunnustus humoorika ja tabava kirjelduse eest! Püüan ketivenitaja vaadet selgitada, sest kuigi mul endal maanteeratast ei ole, aga kosmosetehnoloogiat täis maastikuratas, mis on nii 10x winterbeateri auto hinnaga on täiesti olemas. Kergliiklustee 7km lühikesed jupid ei ole probleem, kraavist saab diagonaalis enamasti läbi sõita. Peamine segaja on ristuvad teed, äärekivid ja äravajunud asfalt tee all ristuvate truubitorude juures, mis ratta hüplema paneb. Ja veelkord, sõidan maastikurattaga, mis tähendab, et maanteratta puhul see veel võimendub. Kui nüüd trenni tegemisest räägime, siis iga sõidu puhul on olemas plaan pulsi (ehk jälgitakse mitte pulssi vaid võimsusandurit jooksva 3sek keskmise võimsuse kohta) ja rütmi (intervallitreening, lõigutreening, kiirendused püsti või istudes jne.) kohta. Playlist ei ole oluline, sõidukiirus ei ole ka oluline. Kui on näiteks plaan teha võimekuse test, siis see tähendab, et tuleb leida sirge ja tasane tee 40min max kiirusega sõidu jaoks. Kui intervall mäetreening, siis tuleb leida võimalikul järsk ja pikk tõus, kus siis 30sek, 1min vms. max jõuga üles lähed ütleme 10x. Kergliiklustee ei rahulda neid tingimusi.

>>>
Pealegi ei tohi kergliiklusteel jalakäijaid ohustada. Uima seal siis mingi 7 km/h, kuigi suudaks suisa 8 välja pressida (lühikest aega küll).
>>>

Täiesti õige, jalakäija on ohtlik ja ettearvamatu ning kiiruste erinevused on liiga suured. Kui vähegi võimalus on, sõidan kergliiklusteel, aga sportlikult liiklev jalgrattur ei sobi sinna. Kiirustest - maastikurattaga rahulik sõidukiirus on 20-25kmh, sportlikumalt 30-35kmh ja lühiajaliselt veel rohkem. Niisama sõites kui trenniplaani ei ole või on lihtsalt vaja kuhugile jõuda, siis on ok, jalakäijatest igatpidi mööda manööverdada ja mitte püüda neid või nende koeri/lapsi eriti ehmatada. Kui on aga plaan, siis on parem sõita sõiduteel. Inimesed lihtsalt ei kujuta ette kui suur on maanteerattaga trenni tegeva sportlase kiirus, kui räägivad, et näed kergliiklustee on ju tühi, miks ta seal ei sõida.

>>>
Pealegi räägitakse igal pool, kuidas meil on võrdõiguslikkus ja jalgrattur on nõrgem pool, keda tuleb kaitsta ja seega ei tohi nad mulle juu otsa sõita.
>>>

Isiklikust kogemusest... jah maanteel sõitmine ei ole riskivaba. Loodan ühiskondlikule kokkuleppele, et keegi mulle tahtlikult otsa ei sõida, teen ennast nähtavaks, sõidan sirgelt ja hoian teeserva lähedusse, olen võimalikult ettearvatav. Pikad bussid ja veoautod tõepoolest lähedalt mööda sõites mõjuvad trajektoorile, aga enamus liiklejaid on viisakad, möödasõidud kiired ja korrektsed. Tõeliselt ohtlik on olnud ainult paar korda, kus vana Lada või Moskvitš karvamütsis/prillides sohvriga suvilasse sõidab ja siis on küll sentimeetrite mäng olnud, et püsti jääda.

>>>
Et tööd tegeval inimesel sellest paha saab ja loodus iga pidurdava-kiirendava krusa käest maksahaagi, neid ei loksuta. Sest neil on õigus nautida loodussõbralikku spordiviisi (olles riietatud täissünteetilisse dressi, söönud enne kuueteistkümnest maailma paigast kokkulennutatud proteiintäissööta ja joonud peale haldjatelt lüpstud nektarist valmistet veegankeegankefiiri, et jaksaks optimaalselt pressida süsinikkiust raamiga kosmosetehnoloogiat (vähemalt hinna järgi) täistuubitud ketivenituspingi pedaale).
>>>

Oleme arvestavad, teeme ennast nähtavaks, ei sega kedagi tahtlikult ja sõidame heade kavatsustega, muu meid ei loksuta. Järgnev kirjeldus on õige, maailm ongi selline, me osaleme selles ja anname enda panuse :-)