12-10-2020, 10:18 AM
(Seda postitust muudeti viimati: 12-10-2020, 10:21 AM ja muutjaks oli Aare R..)
Ohh, väga hea, sellistel tuleks load KOHE, ilma kohtuotsuseta eluks ajaks ära võtta!
Aga küsimuse peale, mis sellistest arvata- ma olen selliste puhul rooli taga vihast värisenud.
Rootsist meenus praegu üks juhtum, kui 2+1 teel sõitsin 48t autorongiga ühest Rootsi pikast kütteautost mööda ja minust läks enne 2 rea lõppu mööda üks sõidukas ja mis ta tegi?
Mul oli kiirus 89km/h, koorem 30t ja tema hakkas samamoodi blokkima, pidurdas 60 peale maha ja siis jäi sama kiirusega ette tiksuma. Ma tõmbasin prosed peale, siis tuli jälle järsk pidurdus 30-40 peale. See auto, mis minust mööda sõitis, hakkas ka juba vilgutama, ma kujutan ette, et kuna tema minu ees toimuvat ei näinud, mõtles ta, et mis krt seal toimub.
Ise oleks sama mõelnud.
Aga lõpuks siis vajutas tropp eest ära, lootsin küll, et ma äkki 100km enne Norra piiri ühes bensukas näen teda, aga ei, kus sellega, ma kujutan ette, et kui sellised kuskil reaalselt oma "ohvrit" peaks nägema, jääks neil pooleli ükskõik milline parasjagu käsilolev tegevus.
Samasugused debiilid on need, kes reaalselt möödasõitu takistavad- muidu sõidavad 70-75, aga kui hakkad mööda minema, on 90 ning kui siis uuesti tagasi lähed selle taha, siis on jälle 90.
Selle kohta on jälle üks lugu rääkida, siitsamast Eestist mõni kuu tagasi, kus selleks tropiks oli Eesti numbriga Ferroline käru vedava kolmeteljelise Eesti autoga, mille roolis oli sorakate pikemate hallide juustega kõhetu vant.
Tegevus toimus Pärnu-Tallinn maanteel suunaga Tallinna poole. Läksin mina siis tühja metsakaga Märjamaa kanti koorma järgi ja see vant jäi mu ette juba peale Nurmet. Nooh, mis seal ikka, tiksume siis 70-80, vahest ka 85 korraks (just niimoodi see kõikuski, mis on juba ise ärritav). Möödasõiduks väga võimalusi ei olnud- sirgel tulid autod just parasjagu "õige" vahega vastu või oli siis kurviline tee. Halinga juures vaatasin, et oh, kiirus on 70 ja parasjagu tühi maa, hakkan minema. Saan hooga ilusti niikaua, kuni kabiinid kõrvuti olid ja kõik, kiirus 90 ja enam praktiliselt ei edene. Vastutulev auto ka näha ja hakkas juba eemalt vilgutama. Aga kuna Halinga ristil on (veel) eraldussaared vaid maha värvitud ja ruumi tegelt on, mõtlesin, et krt, mina enam alla ei anna, lükkasin lihtsalt parema suuna sisse, et vaatan, mis edasi saab. No ja sai. Vend pidurdas konkreetselt end maha, andis signaali, vilgutas tulesid ja ma ei kujuta ette, palju sealt tatti tuli
Aga sellega asi ei lõppenud- sellel oli mingi teine seltsimees veidi eespool ja lällarist kuulsin, et "oibljaää. debilj, piderast" ja mida kõike veel. Ma olin enne juba suht pöördes selle "möödasõidu" pärast, nuud ajas veel rohkem kettasse. Aga olgu, sõidame edasi- loomulikult jäi see suht kohe maha, kuigi jõudsin teise "jänese", selle seltsimehe järgi, kes sõitis ka samas stiilis nagu teine. Mõtlesin, et jälle autode pärast ei viitsi enam tõmmelda ja sõitsin Engeni ja läksin tankima, ise ootasin põnevusega, kas see esimene mulle ka järgi keerab. Aga ei, pööret oodates sõitis see mööda ja siis tuli jälle nende omavaheline sisukas vestlus "jobannõi debilj, piderast" ja sellised sõnad.
Kuna mul otse ei olnud paraku võimalust tüübile näkku "öelda", mis ma arvan, võtsin tõesti raevununa lällari ja noh, kõva selge häälega, kui nii võib öelda, ütlesin lällarisse puhtas eesti keeles- põhimõtteliselt-, et kuradi sibul r***, t**** sa n**** siin teel, krdi tõbras, ise ei sõida ja teistel ka sõita ei lase, t*** ega sa üksi teel ei ole!!! Kui sul midagi enda õigustuseks öelda, on, tule Olerexi, ma olen siin!
Kuulasin- eetris vaikus. Ootasin, äkki tuleb. Ei tulnud. Ma arvan, et kuna ma rääkisin kiiresti, kõvasti ja palju lällarisse, ei saanud ta tegelikult sõnagi aru
Läksin siis tankuri juurde ja mingi minut aega olin lihtsalt rooli taga, käed vihast värisemas jne. Rahunesin maha, tankisin ära, võtsin kohvi ja läksin metsa.
Võibolla tundub, et ma oln mingi ilge närvipundar, kuid tegelikkuses on siiski nii, et roolis ma ise planeeritult lollusi ei tee ja kuna õnneks neid päris ekstreemseid olukordi väga tihti ette ei tule, piirdub mu reaktsioon vaid roolis ropendamisega.
Aga need kaht tüüpi juhid on küll need, kes alati käima ajavad. Ja selle vastu mina vähemalt ei saa.
Ahjaa, veel see asi, et sellele tüübile ütlesin ma meelega sibul, sest vot see oli just nimelt seda tüüpi venelane. Mul oli omal paarimees venelane, selle poeg on venelane (mõlemad räägivad puhast, kuigi just mõnusa aktsendiga vene keelt), on varem venelastest väga toredaid töökaaslasi olnud jne ja ma ei ole kunagi vene rahvusest inimeste vastu midagi olnud, aga no see oli küll musternäide sibulast.
Vabandan pika teksti eest, kuid ma lihtsalt pidin seda jagama
Aga küsimuse peale, mis sellistest arvata- ma olen selliste puhul rooli taga vihast värisenud.
Rootsist meenus praegu üks juhtum, kui 2+1 teel sõitsin 48t autorongiga ühest Rootsi pikast kütteautost mööda ja minust läks enne 2 rea lõppu mööda üks sõidukas ja mis ta tegi?
Mul oli kiirus 89km/h, koorem 30t ja tema hakkas samamoodi blokkima, pidurdas 60 peale maha ja siis jäi sama kiirusega ette tiksuma. Ma tõmbasin prosed peale, siis tuli jälle järsk pidurdus 30-40 peale. See auto, mis minust mööda sõitis, hakkas ka juba vilgutama, ma kujutan ette, et kuna tema minu ees toimuvat ei näinud, mõtles ta, et mis krt seal toimub.
Ise oleks sama mõelnud.
Aga lõpuks siis vajutas tropp eest ära, lootsin küll, et ma äkki 100km enne Norra piiri ühes bensukas näen teda, aga ei, kus sellega, ma kujutan ette, et kui sellised kuskil reaalselt oma "ohvrit" peaks nägema, jääks neil pooleli ükskõik milline parasjagu käsilolev tegevus.
Samasugused debiilid on need, kes reaalselt möödasõitu takistavad- muidu sõidavad 70-75, aga kui hakkad mööda minema, on 90 ning kui siis uuesti tagasi lähed selle taha, siis on jälle 90.
Selle kohta on jälle üks lugu rääkida, siitsamast Eestist mõni kuu tagasi, kus selleks tropiks oli Eesti numbriga Ferroline käru vedava kolmeteljelise Eesti autoga, mille roolis oli sorakate pikemate hallide juustega kõhetu vant.
Tegevus toimus Pärnu-Tallinn maanteel suunaga Tallinna poole. Läksin mina siis tühja metsakaga Märjamaa kanti koorma järgi ja see vant jäi mu ette juba peale Nurmet. Nooh, mis seal ikka, tiksume siis 70-80, vahest ka 85 korraks (just niimoodi see kõikuski, mis on juba ise ärritav). Möödasõiduks väga võimalusi ei olnud- sirgel tulid autod just parasjagu "õige" vahega vastu või oli siis kurviline tee. Halinga juures vaatasin, et oh, kiirus on 70 ja parasjagu tühi maa, hakkan minema. Saan hooga ilusti niikaua, kuni kabiinid kõrvuti olid ja kõik, kiirus 90 ja enam praktiliselt ei edene. Vastutulev auto ka näha ja hakkas juba eemalt vilgutama. Aga kuna Halinga ristil on (veel) eraldussaared vaid maha värvitud ja ruumi tegelt on, mõtlesin, et krt, mina enam alla ei anna, lükkasin lihtsalt parema suuna sisse, et vaatan, mis edasi saab. No ja sai. Vend pidurdas konkreetselt end maha, andis signaali, vilgutas tulesid ja ma ei kujuta ette, palju sealt tatti tuli
Aga sellega asi ei lõppenud- sellel oli mingi teine seltsimees veidi eespool ja lällarist kuulsin, et "oibljaää. debilj, piderast" ja mida kõike veel. Ma olin enne juba suht pöördes selle "möödasõidu" pärast, nuud ajas veel rohkem kettasse. Aga olgu, sõidame edasi- loomulikult jäi see suht kohe maha, kuigi jõudsin teise "jänese", selle seltsimehe järgi, kes sõitis ka samas stiilis nagu teine. Mõtlesin, et jälle autode pärast ei viitsi enam tõmmelda ja sõitsin Engeni ja läksin tankima, ise ootasin põnevusega, kas see esimene mulle ka järgi keerab. Aga ei, pööret oodates sõitis see mööda ja siis tuli jälle nende omavaheline sisukas vestlus "jobannõi debilj, piderast" ja sellised sõnad.
Kuna mul otse ei olnud paraku võimalust tüübile näkku "öelda", mis ma arvan, võtsin tõesti raevununa lällari ja noh, kõva selge häälega, kui nii võib öelda, ütlesin lällarisse puhtas eesti keeles- põhimõtteliselt-, et kuradi sibul r***, t**** sa n**** siin teel, krdi tõbras, ise ei sõida ja teistel ka sõita ei lase, t*** ega sa üksi teel ei ole!!! Kui sul midagi enda õigustuseks öelda, on, tule Olerexi, ma olen siin!
Kuulasin- eetris vaikus. Ootasin, äkki tuleb. Ei tulnud. Ma arvan, et kuna ma rääkisin kiiresti, kõvasti ja palju lällarisse, ei saanud ta tegelikult sõnagi aru
Läksin siis tankuri juurde ja mingi minut aega olin lihtsalt rooli taga, käed vihast värisemas jne. Rahunesin maha, tankisin ära, võtsin kohvi ja läksin metsa.
Võibolla tundub, et ma oln mingi ilge närvipundar, kuid tegelikkuses on siiski nii, et roolis ma ise planeeritult lollusi ei tee ja kuna õnneks neid päris ekstreemseid olukordi väga tihti ette ei tule, piirdub mu reaktsioon vaid roolis ropendamisega.
Aga need kaht tüüpi juhid on küll need, kes alati käima ajavad. Ja selle vastu mina vähemalt ei saa.
Ahjaa, veel see asi, et sellele tüübile ütlesin ma meelega sibul, sest vot see oli just nimelt seda tüüpi venelane. Mul oli omal paarimees venelane, selle poeg on venelane (mõlemad räägivad puhast, kuigi just mõnusa aktsendiga vene keelt), on varem venelastest väga toredaid töökaaslasi olnud jne ja ma ei ole kunagi vene rahvusest inimeste vastu midagi olnud, aga no see oli küll musternäide sibulast.
Vabandan pika teksti eest, kuid ma lihtsalt pidin seda jagama