[Aare R.]

Ma seletan enda käitumise jalgratturite suhtes lahti, sest tundub, et mõni eelmisel leheküljel arvas, et mul on kiire ja mina olen teistest võrdsem (vähemalt tundus, et minu pihta käis). 
Ei, minul ei ole selles mõttes kiire, et ma ei saa ju teistest liiklejatest läbi ega üle sõita. Ka ei ole kiire mul selles mõttes, et ma oma kolmepäevase vahetuse jooksul kahel päeval kuhugi jõudma pean, magama lähen seal, kus mu 15-tunnine tööpäev otsa saab (mul on põhimõtteliselt kõik tööpäevad 15-tunnised).

Ja olgugi, et just need kileviinerid mind ärritavad, just nende egoism (minu meelest on just need, kes arvavad, et nad on kõige võrdsemad- sportlased ikkagi ju!), ei möödu ma kunagi neist nii, et viinerinahk käru sarvetule külge jääks ja ketivenitaja ise ühes sellega. Kui ma ohutult mööda ei saa, võtangi ma oma 52+ tonniga hoo maha ja sõidan siis teadmata aja nendega ühes taktis, sest ma lihtsalt ei mahu ohutult mööda. Ja siis näen juba peeglist, et hakkavad ärritunud kaaskodanikud (just need, kellel on "tõeliselt" kiire ja kes on võrdsemad) taga nihelema, arvates, et mida krdit see metsakas siin ees muneb. 
Räägime ökonoomsusest, rohelisest mõttemaailmast jms, aga kui koormaga veoauto peab ühe "sportlase" pärast pidurdama- kiirendama jne, ja seda tõenäoliselt korduvalt iga päev, siis minu meelest pole küsimus enam ka võrdsuses! Või noh- "sportlane" koos rattaga kahel rattal mingi 70-80kg versus 52 tonni 24-l või 28-l rattal (olgu-olgu, on ka 40 ja 44 tonni autoronge veidi vähemate rataste arvuga)- tea, kumb siis ikka "võrdsem" on?
Seda õpetas juba mu isa 30+ aastat tagasi, et jalgratturitest tuleb alati mööduda nii kaugelt kui võimalik, nii ma ka teen, olgu need siis jalgratturid, jalakäijad, ERITI veel lapsevankriga ja/või väikeste lastega emad (kuigi need on ka enamus ninapidi nuhvlites ja ümbritsevast maailmast kohati vist väga ei adu).

Seega, ütlen veel, et kui keegi arvab, et minul kiire on, siis arvaku korra veel ja vaadaku, mis teised teevad.

Ilmselgelt on ka siin neid, kes veokajuhte ei salli, aga paraku kõik ei võta nii rahulikult kui mina ja kõik ei saa ka sellist luksust lubada, et ääh, ma täna ei jõua, lähen homme. Kuigi minu luksus on põhjendatud sellest, et mul saab lihtsalt tööaeg otsa ja absoluutselt kõik, mis liikluses toimub, mõjutab seda.