Mitte päris mõistusevastane manööver, aga iseloomustab ilusasti isikuid, kes arvatavasti liikluses lollusi teevad.
Ehk siis Tallinna linn ei väsi ikka üllatamast. Olin pargitud Mustamäel regionaalhaigla juures, paralleelne teega parkimine, paremal pool tee servas. Ees oli 2 vaba kohta. Tegelesin läpakas töötegemisega ja võimalusel jälgisin kuivõrd "raske" on ikkagi parkimismanööver, kuna autod vahetusid nina ees.
Tuli mingi kastikas (amarok?), paralleelparkimine oli liiga raske, keeras nina sisse ja lõikas üle äärekivi kõnniteele (koera jalutav naisterahvas võttis ennast sisuliselt murule, et ära mahtuda), aga suutis ennast sinna kuidagi ära paigutada, isegi joonte vahele. Ukerdamist oli, aga üldises plaanis oleks klassikaline küljeboksi parkimise manööver siiski vähem vaevaga nõudnud. Selle kastika ja ja minu masina vahele jäi nüüd üks koht.
Tuleb siis pisikene golf, pargib ennast kuidagimoodi ära, poolviltu, vasak tagumine nurk väljas, aga väike auto õnneks ei sega kedagi.
Läheb peagi ära, tuleb peagi teine kolksvaagen. Mingi suurem mahtuniversaali laadne. Vist oli turareg või tourareg või midagi sarnast. Ukerdab ja ukerdab ja ukerdab ja peatub siis lõpuks kuidagi poolviltu, vasak tagumine nurk väljas ja suht lähedal minu masina ninale.
Autojuht on meesterahvas, korjab oma lapse sealt välja, hakkavad minema. Mul tekkis siis sportlik huvi, et vaataks kas ma ikka välja ka mahun keerama, kui tahaks minna. Astun välja, liigun masina ette ja kiikan, et ruumi on, pole probleemi. Siis aga avastan et see kõndiv keskeakriis pole kaugemale saanud kui minu masina kõrval, vahib mind suurte silmadega ja järgneb dialoog:
Tema: [Haukuvalt ja ülimalt ülbe olemisega] On mingi probleem vääääää
(mõtlen, et oot oot, mingi kahtlane koer siin, hauguks ka natukene)
Mina: Ma kontrollin kui viltu sa ennast parkisid, rahune maha.
Tema: [Haukuvalt ja katsub ennast puhevile ajada] Mis see häirib sind vääääää
(liigun oma auto ukse poole tagasi, panen käe ukselingile)
Mina: Ei häiri, kui mööda pääseb
Tema: [puhevile ajades] Eriline lollakas.
(mina tahtsin siis ta käest korraks uurida, et kuidas küll tema teab et mina eriline olen, aga teda vaadates meenutas ta mulle kunagi telekas jooksnud telesarjast 'Kälimehed', Peeter Oja poolt mängitud tegelaskuju, kes oli keskeealine, loll ja tibakene pe*sekukkunud ärimees, kes ise arvab et on ülim tegija. Ja selle tegelaskuju ja tolle ahvi võrdlus tegi mulle niiii nalja, et ma tundsin, et ma suudan vaevu-vaevu irvet maha suruda.)
Mina: [kergelt irvitades] Tubli oled!
(istusin autosse, tõmbasin ukse kinni ja suutsin suurivaevu naerupahvakut alla suruda, sest see kõik oli niivõrd naljakas, kuidas sellise imeliku asja peale minnakse idiootlikult närvi)
Asusin oma töömaile jälle uurima läpakast.
Ilmselgelt käis tüübile midagi hirmus närvidele, sest liikus vaikselt edasi, vahtis tagasi ja mõtles või arultes midagi oma lapsega, liikus vaikselt edasi ja vahtis ikka uuesti tagasi (peeglist oli see kõik väga hästi jälgitav).
Mingil hetkel tulid tagasi, täpset hetke ei pannud tähele, keskendusin oma "huvitavatele" emailidele, aga ühel hetkel käivitati esimene auto, asuti tagurdama ja aeti see masin ikka niiii lähedale kui vähegi võimalik (enne ukerdades nii lähedale ei ronitud), tema peeglist jäi mulje, et midagi möliseti seal masinas ja ilmselt siis "Tehti tagasi", võibolla vehiti isegi sõrmedega, ei tea. Ja siis anti kiiresti talda, sest ilmselgelt oli ju niiii kiire et tuleb ruttu kummi vilistada, aga mitte nii kiire et ei oleks veel aega minusugusele "erilisele lollakale" niiöelda "tagasi teha" või "õpetada". Kindlasti tehti kuskile feisbuuki ka postitus, kuidas mingi "eriline lollakas" tuli temasuguse ässaga mölisema, et ta ei oska parkida
Mina sain muidugi jälle natukene irvitada, et kui si*t see elu ikka peab olema, et hommikul kell üheksa mingi suvalise "tahan veenduda, et ma su tobedad masinat ära ei mõlgi" peale ennast siniseks vihastada ja siis "asuda veel tagasi tegema", sest oli ikka "eriline lollakas". Võibolla oleks võinud talle soovitada rahusteid, sest liikluses on kõvasti rohkem ärritavaid faktoreid kui mina
Muideks, viis minti hiljem tuli sinnasamasse auku ennast küljeboksi parkima üks bemari, mis ka kohe kuidagi ei suutnud sinna sirgelt saada, ukerdas ja ukerdas ja lõpptulemus oli ikka nii et vasak tagumine nurk (parkimine parempoolses servas), julmalt väljas. Kolm masinat järjest poole tunni jooksul ühtemoodi võimatult viltu pargitud (mul endal pole tõesti kunagi õnnestunud vasakut taganurka välja jätta, kui külgboksi parkida. Vasakut esinurka aga küll), tähendab siis kolme saamatut juhti ühes kohas.
Või on viga ikkagi selles 'saksa rauas', millega manööverdamine on nii raske, et kui see ületamatu ülesanne lõpuks tehtud on, siis on ka tunne nagu oleks mõne spordivõistluse võitnud. Ja kui siis keegi seab kahtluse alla selle suure jõupingutuse tulemuslikkuse siis läheb midagi kuskil lühisesse
Ära sõites avastasin, et selle kastika ees oli üks auto veel ja siis umbes 10 täiesti vaba kohta. Kui see parkimine ikka nii keeruline manööver on, siis ei pea ennast ju kõige kitsamasse auku pakkima.
Ühesõnaga, lõbus algus tööpäevale oli garanteeritud.
PS: Ma ise olin seal konnasööjate maal tehtud asjaga, võibolla see tekitas ka ahvis trotsi, sest tõesti see tegelane meenutas mulle kõndivat keskeakriisi, arvestades et tema masin oli selline kulunud olemisega "vana preemium". Oleks ma Dacia roolis olnud, oleks see tüüp ilmselt südari saanud või iseenesest süttinud suurest puhevile minekust
PPS: Seda kirjutades tuli mitu korda irve näole, meenutades seda tegelast ja ammust telekast tulnud seriaali, kuna tüübi olemus ja käitumismaneerid kattusid nii täpselt
Ehk siis Tallinna linn ei väsi ikka üllatamast. Olin pargitud Mustamäel regionaalhaigla juures, paralleelne teega parkimine, paremal pool tee servas. Ees oli 2 vaba kohta. Tegelesin läpakas töötegemisega ja võimalusel jälgisin kuivõrd "raske" on ikkagi parkimismanööver, kuna autod vahetusid nina ees.
Tuli mingi kastikas (amarok?), paralleelparkimine oli liiga raske, keeras nina sisse ja lõikas üle äärekivi kõnniteele (koera jalutav naisterahvas võttis ennast sisuliselt murule, et ära mahtuda), aga suutis ennast sinna kuidagi ära paigutada, isegi joonte vahele. Ukerdamist oli, aga üldises plaanis oleks klassikaline küljeboksi parkimise manööver siiski vähem vaevaga nõudnud. Selle kastika ja ja minu masina vahele jäi nüüd üks koht.
Tuleb siis pisikene golf, pargib ennast kuidagimoodi ära, poolviltu, vasak tagumine nurk väljas, aga väike auto õnneks ei sega kedagi.
Läheb peagi ära, tuleb peagi teine kolksvaagen. Mingi suurem mahtuniversaali laadne. Vist oli turareg või tourareg või midagi sarnast. Ukerdab ja ukerdab ja ukerdab ja peatub siis lõpuks kuidagi poolviltu, vasak tagumine nurk väljas ja suht lähedal minu masina ninale.
Autojuht on meesterahvas, korjab oma lapse sealt välja, hakkavad minema. Mul tekkis siis sportlik huvi, et vaataks kas ma ikka välja ka mahun keerama, kui tahaks minna. Astun välja, liigun masina ette ja kiikan, et ruumi on, pole probleemi. Siis aga avastan et see kõndiv keskeakriis pole kaugemale saanud kui minu masina kõrval, vahib mind suurte silmadega ja järgneb dialoog:
Tema: [Haukuvalt ja ülimalt ülbe olemisega] On mingi probleem vääääää
(mõtlen, et oot oot, mingi kahtlane koer siin, hauguks ka natukene)
Mina: Ma kontrollin kui viltu sa ennast parkisid, rahune maha.
Tema: [Haukuvalt ja katsub ennast puhevile ajada] Mis see häirib sind vääääää
(liigun oma auto ukse poole tagasi, panen käe ukselingile)
Mina: Ei häiri, kui mööda pääseb
Tema: [puhevile ajades] Eriline lollakas.
(mina tahtsin siis ta käest korraks uurida, et kuidas küll tema teab et mina eriline olen, aga teda vaadates meenutas ta mulle kunagi telekas jooksnud telesarjast 'Kälimehed', Peeter Oja poolt mängitud tegelaskuju, kes oli keskeealine, loll ja tibakene pe*sekukkunud ärimees, kes ise arvab et on ülim tegija. Ja selle tegelaskuju ja tolle ahvi võrdlus tegi mulle niiii nalja, et ma tundsin, et ma suudan vaevu-vaevu irvet maha suruda.)
Mina: [kergelt irvitades] Tubli oled!
(istusin autosse, tõmbasin ukse kinni ja suutsin suurivaevu naerupahvakut alla suruda, sest see kõik oli niivõrd naljakas, kuidas sellise imeliku asja peale minnakse idiootlikult närvi)
Asusin oma töömaile jälle uurima läpakast.
Ilmselgelt käis tüübile midagi hirmus närvidele, sest liikus vaikselt edasi, vahtis tagasi ja mõtles või arultes midagi oma lapsega, liikus vaikselt edasi ja vahtis ikka uuesti tagasi (peeglist oli see kõik väga hästi jälgitav).
Mingil hetkel tulid tagasi, täpset hetke ei pannud tähele, keskendusin oma "huvitavatele" emailidele, aga ühel hetkel käivitati esimene auto, asuti tagurdama ja aeti see masin ikka niiii lähedale kui vähegi võimalik (enne ukerdades nii lähedale ei ronitud), tema peeglist jäi mulje, et midagi möliseti seal masinas ja ilmselt siis "Tehti tagasi", võibolla vehiti isegi sõrmedega, ei tea. Ja siis anti kiiresti talda, sest ilmselgelt oli ju niiii kiire et tuleb ruttu kummi vilistada, aga mitte nii kiire et ei oleks veel aega minusugusele "erilisele lollakale" niiöelda "tagasi teha" või "õpetada". Kindlasti tehti kuskile feisbuuki ka postitus, kuidas mingi "eriline lollakas" tuli temasuguse ässaga mölisema, et ta ei oska parkida
Mina sain muidugi jälle natukene irvitada, et kui si*t see elu ikka peab olema, et hommikul kell üheksa mingi suvalise "tahan veenduda, et ma su tobedad masinat ära ei mõlgi" peale ennast siniseks vihastada ja siis "asuda veel tagasi tegema", sest oli ikka "eriline lollakas". Võibolla oleks võinud talle soovitada rahusteid, sest liikluses on kõvasti rohkem ärritavaid faktoreid kui mina
Muideks, viis minti hiljem tuli sinnasamasse auku ennast küljeboksi parkima üks bemari, mis ka kohe kuidagi ei suutnud sinna sirgelt saada, ukerdas ja ukerdas ja lõpptulemus oli ikka nii et vasak tagumine nurk (parkimine parempoolses servas), julmalt väljas. Kolm masinat järjest poole tunni jooksul ühtemoodi võimatult viltu pargitud (mul endal pole tõesti kunagi õnnestunud vasakut taganurka välja jätta, kui külgboksi parkida. Vasakut esinurka aga küll), tähendab siis kolme saamatut juhti ühes kohas.
Või on viga ikkagi selles 'saksa rauas', millega manööverdamine on nii raske, et kui see ületamatu ülesanne lõpuks tehtud on, siis on ka tunne nagu oleks mõne spordivõistluse võitnud. Ja kui siis keegi seab kahtluse alla selle suure jõupingutuse tulemuslikkuse siis läheb midagi kuskil lühisesse
Ära sõites avastasin, et selle kastika ees oli üks auto veel ja siis umbes 10 täiesti vaba kohta. Kui see parkimine ikka nii keeruline manööver on, siis ei pea ennast ju kõige kitsamasse auku pakkima.
Ühesõnaga, lõbus algus tööpäevale oli garanteeritud.
PS: Ma ise olin seal konnasööjate maal tehtud asjaga, võibolla see tekitas ka ahvis trotsi, sest tõesti see tegelane meenutas mulle kõndivat keskeakriisi, arvestades et tema masin oli selline kulunud olemisega "vana preemium". Oleks ma Dacia roolis olnud, oleks see tüüp ilmselt südari saanud või iseenesest süttinud suurest puhevile minekust
PPS: Seda kirjutades tuli mitu korda irve näole, meenutades seda tegelast ja ammust telekast tulnud seriaali, kuna tüübi olemus ja käitumismaneerid kattusid nii täpselt