[Aare R.]

Pull on see, et kui lamava politseiniku ees on märk kiiruspiiranguga, siis tavaliselt sellise kiirusega sealt üle sõita ei saa, eriti veokaga on lubatud kiirus paarkümmend km/h liiga suur. Meenub Norra lõunapoolses otsas üks väikelinn, kus oli kilomeetrisel lõigul neid lamavaid politseinikke iga 100m tagant ja vot see oli küll üks jube tüütu kõõlumine- ikka üles ja alla ja üles ja alla ja üles ja... alla... ja... Minu meelest ühed hullemad siin on need maha kleebitud musta-kollasetriibulised, mis on kuidagi nii järsu alguse ja lõpuga, et sealt peab küll mitte üle sõitma, vaid seisma.

Mõistusevastastest asjadest rääkides- täna avastasin taas end mõttelt, et näe, sügis on käes! Sõitsin mina siis Pärnu linnas õhtupimeduses ühe auto taga (täna mul esimene vaba päev, seega sõitsin sõiduautoga), kui minu ees olev mulluniversaal pidurdas ja põhjus selleks oli kolm musta riietatud inimest lonkisid üle tee. Jah, lonkisid, kuigi neil helkurit ju loomulikult ei olnud! Arvata on, et tegu on iga aasta korduva mõttemalliga, et linnas ju tänavavalgustus ja seal pole helkurit vaja. OK, mõelgu nii, aga ma ise mõtleks ikka niipidi, et kui mul helkurit ei ole, siis ma arvestan sellega ja katsun tee ületada nii kiiresti kui võimalik ning mitte loota sellele, et äkki autojuht nägi ja kuna ma olen ülekäigurajal, võin ma nina nokkides ja kuud vahtides lihtsalt loivata.
 Eriti arvestades, et ka neid nutijobusid tekib rooli üha juurde, loomulikult ka ülekäigurajale. Alles ükspäev nägin järjekordselt kaht tatikat, kes ei vaevunud isegi veenduma, kas autot tuleb või ei tule, sest ilmselgelt oli mõlemal telefonis midagi põnevat pooleli, võibolla pidid nad teineteisega suhtlema. Õnneks on tõukse vist vähemaks jäänud- midagi positiivset ka.