19-07-2022, 11:01 AM
(19-07-2022, 07:55 AM)wagoneer Kirjutas: ...Igaks juhuks tuletan meelde, et liikluses on eesõiguse kõrval väga oluline printsiip - seda nimetatakse usalduspõhimõtteks ning selle sisuks on see, et igal liiklejal on õigus eeldada, et ka teised liiklejad käituvad õiguspäraselt. Mõned näited:
Vaatamata eesõigusele võin ma ju ka hoo maha võtta ja autol lasta ära keerata,sest muidu jääb ta suuremale autovoolule ette lihtsalt.
...
1. Reguleerimata ülekäigurajal sõiduteed ületades on jalakäijal sõidukijuhi suhtes eesõigus, kuid jalakäija peab täitma ka LS § 25 lg 7
Reguleerimata ülekäigurajal peab jalakäija enne sõidutee ületamist hindama läheneva sõiduki kaugust ja kiirust, andma juhile võimaluse kiirust sujuvalt vähendada või seisma jääda ja veenduma, et juht on teda märganud ning sõidutee ületamine on ohutu.
See säte tähendab parktikas seda, et näiteks ülekäigurajale otse paari meetri kaugusel olevast aiaväravast jooksnud jalakäija võib jääda ka täielikult vastutavaks liiklusõnnetuse põhjustamise eest. Piiri tõmbamine on sageli raske ning tunnetuslik, õiguses ei ole matemaatilist täpsust.
2. Peateel liikuval juhil on kõrvalteel liikuva juhi suhtes eesõigus, kuid peateel liikuva sõiduk kiirus peab olema lubatud piirides. Ekspertiisipraktikas on ka lubatust ca 20 km/h suurema kiirusega sõites võimalik välja arvutada, et peateel lubatud kiirusega sõites ei oleks kokkupõrget toimunud. Eriti reljeefselt joonistub see välja vasakpöörde olukrras, kus otse vastuliikuja poolt vaid suurusjärgus 20 km/h suurem kiirus toob kaasa selle, et eksperdi matemaatiliste arvutuste kohaselt jõuaks vasakpööraja napilt tee vabastada ning kokkupõrge oleks jäänud toimumata.
Nüüd aga tagasi jalgratturi eesõiguseni olukorras, kus teise sõiduki juht (tavaliselt auto, aga võib olla ka sõiduteel liikuv jalgratur) peaks printsiibis pööret lõpetades teed andma, kuid eesõigus ei tööta. Kopeerin siia LS § 32.1 teksti täies mahus.
[b]§ 32.1. Tee ületamise nõuded[/b]
(1) Sõiduteega lõikumise kohale mööda jalgteed, kõnniteed, jalgratta- ja jalgteed või jalgrattateed lähenevad jalgrattur, kergliikurijuht, pisimopeedijuht ja mopeedijuht peavad vähendama kiirust ning ületama sõidutee jalakäija tavakiirusega.
(2) Jalgteel, kõnniteel, jalgratta- ja jalgteel ning jalgrattateel piiratud nähtavusega teede lõikumiskohale lähenedes ja seda ületades peavad jalgrattur, kergliikurijuht, pisimopeedijuht ja mopeedijuht vähendama kiirust, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva võimaliku takistuse ees.
(3) Ülekäigurajal või ülekäigukohal võib sõidutee ületada ka jalgrattaga, kergliikuriga või pisimopeediga sõites, kuid jalgratturil, kergliikurijuhil ega pisimopeedijuhil ei ole sõidukijuhi suhtes eesõigust, välja arvatud juhul, kui jalgrattur, kergliikurijuht või pisimopeedijuht ületab ülekäigurajal või ülekäigukohal sõiduteed, millele sõidukijuht pöörab. Ülekäigurajal või ülekäigukohal peab jalgrattaga, kergliikuriga või pisimopeediga sõitma jalakäija tavakiirusega.
Märksõnaks on jalakäija tavakiirus, milleks loetakse ca 4-6 km/h. Jalgrattaga sõitmise tavakiirus on aga rahulikul sõidul 15-20km/h.
Ma loodan, et ksf! wagoneer võtab iga kord hoo maha mitte üksnes seetõttu, et ta on teadlik ja viisakas liikleja, vaid ka seetõttu, et see on lausa kohustus. Just kõikvõimalike abivahenditega (rulluisud, kergliikurid, jalgrattad) liiklejatega on sellistes olukordades õiguslik lahendus hoopis vastupidine. Eesõiguse asemel on rikutud usalduspõhimõtet ning autojuht vaatamata teeandmise kohustusele ei vastutagi kokkupõrke eest.
Paradoksaalsel kombel võib selline enne tee ületamist kiiruse vähendamine jalakäija kiiruseni anda autojuhile hoopis eksitava signaali sellest, et loobutakse oma eesõigusest.
Liikluskeel on keeruline ning kahjuks siin ühtset loogikat ei ole. Iga inimene vaatab asju oma mätta otsast ja oma loogikaga.