[Aare R.]

Hakkab jälle see igasügisene jama pihta, ei ole vast siin kellelegi vaja öelda, et eriti asulates ettevaatlik olla. Ühesõnaga tulin mina siis veidi aega tagasi kodu poole mööda üsna suurt tänavat siin Pärnus ja kui hakkasin ühe ülekäigurajani jõudma, vaatasin, et vist nagu midagi liigub ja pidurdasin veidi. Liikuski krt, niipalju suutsin märja ilmaga pimedas tuvastada, et mingi noor nolk arvas järjekordselt, et väljas on suvi ja valge aeg. Mustad riided seljas, kapuuts peas, helkurit ei olnud ja vähemalt mina küll aru ei saanud, et ta oleks minu sõidurada ületama hakates kõrvale vaadanud või sammu aeglustanud. Täiesti haige teema ikka, no ei muutu ükski aasta midagi.

Ahjaa, kui ma siin juba kirjutan, siis räägin ka ühest seigast, mis nädal tagasi oli. Ühesõnaga viisin oma 540-i talvekorterisse ära ja ema tõi mind Pärnusse tagasi. Mingi kümmekond kilomeetrit enne Pärnut vaatasime, et vasakult mingi maja hoovist keerab üks mingi punn päris korraliku hooga välja, aga seda hoogu ainult niikauaks jaguski. Jõudsime talle kohe järgi, algul oli punnil kiirus 80, aga mingiks hetkeks kukkus lausa 50-ni, seda loomulikult 90 tsoonis. Mööda ka ei saa, sest vastutulevad autod on täpselt sellise vahega. See on asi, mis mulle ei ole kunagi pähe mahtunud ja ei hakkagi mahtuma, eriti arvestades, et isegi mu ema, kes on hetkel 67 ning on ettevaatliku ja rahuliku sõidustiiliga, raputas pead.
See on küll asi, mille kohta jään endiselt arvamusel, et kui inimene ise ka teab, et temast sõidumeest ei ole, oleks äkki mõistlik veidi oodata.