30-05-2023, 11:39 AM
Liiklus on kompleksne nähtus ning siin ei ole must-valgeid lahendusi.
Reguleerimata ülekäiguraja olukorras on üliharv selline õiguslik lahendus, kus autojuht jalakäijale otsasõidu korral vastutavaks jää. Asjaolu, et jalakäija ka oma kohustusi rikkus, saab väga harva autojuhi õigeksmõistmise aluseks. Seetõttu soovitan autojuhtidel lugeda ja mõtestada enda jaoks veelkord läbi kaks järgnevat liiklusseaduse sätet:
Liiklusseaduse § 35 lõige 4 - Reguleerimata ülekäigurajale lähenedes peab juht sõitma sellise kiirusega, mis on piisavalt väike, et mitte ohustada jalakäijat, kes on astunud või astumas ülekäigurajale. Vajaduse korral peab juht seisma jääma, et võimaldada jalakäijal sõiduteed ületada.
Liiklusseaduse § 50 lõige 3
Juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks, kuid ei tohi ületada suurimat lubatud kiirust. Juht peab:
1) sõidukiiruse valikul arvestama oma sõidukogemust, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva sellise takistuse ees, mida juht pidi ette aimama;
2) vähendama kiirust ning vajaduse korral seisma jääma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb;
Jalakäija jaoks kehtib liiklusseaduse § 25 lõige 7
Reguleerimata ülekäigurajal peab jalakäija enne sõidutee ületamist hindama läheneva sõiduki kaugust ja kiirust, andma juhile võimaluse kiirust sujuvalt vähendada või seisma jääda ja veenduma, et juht on teda märganud ning sõidutee ületamine on ohutu.
Kui vähemalt üks osapool reguleerimata ülekäiguraja olukorras täidab oma kohustust, siis ei saaks ükski inimene selles olukorras vigastada. Selleks, et liiklusõnentus juhtuks, peavad mõlemad eksima. Selle eksimuse hinnaks on ühele haiglavoodi ja teisele kriminaalsüüdistus.
Kuna jalakäijatelt ei nõuta liikluseksameid, siis on iga autojuhi kohustus mõelda sellele, et inimesed on erinevad ning jalakäija ei pruugi ohutuses veendumata sõiduteele astuda mitte seetõttu, et ta on ülbe mölakas, kes plaanib iga päev mitu korda enesetappu, vaid seetõttu, et ta on inimene, kes eksib ja lihtsalt ei pane tähele või hindab olukorda valesti. Autojuht kuulub liikluses ekspertide klassi, kes on koolitatud selliseid olukordi ette nägema.
Tegelikult tahame me kõik õhtuks koju jõuda ning juhiluba mitteomavad või autot mittejuhtivad inimesed ei pruugi aru saada füüsikast, mis toimib autodele. Me kõik kipume asju lihtsustama - kui jalgsi kõndiv inimene suudab sisuliselt momentaalselt seisma jääda ning näeb pimedas autotulede valguses ajalehte lugeda, siis ei pruugi ta aru saada, et autot nii ei peata ning autojuht pimedas ja helkurita ajalehte lugevat jalakäijat lihtsalt ei näe.
Arvestame üksteise eripäradega ning anname nii endale kui teistele võimaluse elada kauem. Ja selgitame ikka oma lastele, vanematele, lähedastele ja sõpradele füüsika ja liikluse algtõdesid. Rahulikult ja austavalt, mitte räusates ja solvangutega. Liikluse algtõdesid tulebki lõputult üle korrata ja selgitada. Ma olen ise igapäevaselt selle sees alates 1997. aastast ning vahel tuleb tüdimus peale samu asju uuesti ja uuesti leierdada. Kuid see on vajalik, sellel teel ei ole lõppjaama. Vahel kurdan oma kahe sõbraga, kas meie töö on mõttetu. Üks on Villu Vane, kes alates 1980. aastast teinud liiklusohutuse selgitustööd ning teine 20 aastat Eesti suurimat autokooli vedav Indrek Madar. Aga tuleb jätkata - nagu paljudel muudelgi elualadel, kus lihtsaid käibetõdesid ja füüsikaseaduseid tuleb ikka ja jälle meenutada.
Kohtumiseni liikluses.
Reguleerimata ülekäiguraja olukorras on üliharv selline õiguslik lahendus, kus autojuht jalakäijale otsasõidu korral vastutavaks jää. Asjaolu, et jalakäija ka oma kohustusi rikkus, saab väga harva autojuhi õigeksmõistmise aluseks. Seetõttu soovitan autojuhtidel lugeda ja mõtestada enda jaoks veelkord läbi kaks järgnevat liiklusseaduse sätet:
Liiklusseaduse § 35 lõige 4 - Reguleerimata ülekäigurajale lähenedes peab juht sõitma sellise kiirusega, mis on piisavalt väike, et mitte ohustada jalakäijat, kes on astunud või astumas ülekäigurajale. Vajaduse korral peab juht seisma jääma, et võimaldada jalakäijal sõiduteed ületada.
Liiklusseaduse § 50 lõige 3
Juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks, kuid ei tohi ületada suurimat lubatud kiirust. Juht peab:
1) sõidukiiruse valikul arvestama oma sõidukogemust, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva sellise takistuse ees, mida juht pidi ette aimama;
2) vähendama kiirust ning vajaduse korral seisma jääma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb;
Jalakäija jaoks kehtib liiklusseaduse § 25 lõige 7
Reguleerimata ülekäigurajal peab jalakäija enne sõidutee ületamist hindama läheneva sõiduki kaugust ja kiirust, andma juhile võimaluse kiirust sujuvalt vähendada või seisma jääda ja veenduma, et juht on teda märganud ning sõidutee ületamine on ohutu.
Kui vähemalt üks osapool reguleerimata ülekäiguraja olukorras täidab oma kohustust, siis ei saaks ükski inimene selles olukorras vigastada. Selleks, et liiklusõnentus juhtuks, peavad mõlemad eksima. Selle eksimuse hinnaks on ühele haiglavoodi ja teisele kriminaalsüüdistus.
Kuna jalakäijatelt ei nõuta liikluseksameid, siis on iga autojuhi kohustus mõelda sellele, et inimesed on erinevad ning jalakäija ei pruugi ohutuses veendumata sõiduteele astuda mitte seetõttu, et ta on ülbe mölakas, kes plaanib iga päev mitu korda enesetappu, vaid seetõttu, et ta on inimene, kes eksib ja lihtsalt ei pane tähele või hindab olukorda valesti. Autojuht kuulub liikluses ekspertide klassi, kes on koolitatud selliseid olukordi ette nägema.
Tegelikult tahame me kõik õhtuks koju jõuda ning juhiluba mitteomavad või autot mittejuhtivad inimesed ei pruugi aru saada füüsikast, mis toimib autodele. Me kõik kipume asju lihtsustama - kui jalgsi kõndiv inimene suudab sisuliselt momentaalselt seisma jääda ning näeb pimedas autotulede valguses ajalehte lugeda, siis ei pruugi ta aru saada, et autot nii ei peata ning autojuht pimedas ja helkurita ajalehte lugevat jalakäijat lihtsalt ei näe.
Arvestame üksteise eripäradega ning anname nii endale kui teistele võimaluse elada kauem. Ja selgitame ikka oma lastele, vanematele, lähedastele ja sõpradele füüsika ja liikluse algtõdesid. Rahulikult ja austavalt, mitte räusates ja solvangutega. Liikluse algtõdesid tulebki lõputult üle korrata ja selgitada. Ma olen ise igapäevaselt selle sees alates 1997. aastast ning vahel tuleb tüdimus peale samu asju uuesti ja uuesti leierdada. Kuid see on vajalik, sellel teel ei ole lõppjaama. Vahel kurdan oma kahe sõbraga, kas meie töö on mõttetu. Üks on Villu Vane, kes alates 1980. aastast teinud liiklusohutuse selgitustööd ning teine 20 aastat Eesti suurimat autokooli vedav Indrek Madar. Aga tuleb jätkata - nagu paljudel muudelgi elualadel, kus lihtsaid käibetõdesid ja füüsikaseaduseid tuleb ikka ja jälle meenutada.
Kohtumiseni liikluses.