[indreksirk]

Ei ole kohane allegooria - krusade kogu parem külg on sisuliselt pime, paljude autode A-piilarite taha mahub kenasti jalgrattur (korduvalt tõdetud), seni on õnneks läinud.

Sina liigud, jalgrattur liigub. Tõenäosus, et liikumissuunad on valitud sellised, et ketivenitaja püsib pikemalt peidus, on milline?
Lähenedes riskikohale, ei pööra pilku/pead/kaela? ...

Just tänu sellele, et mõlemad liiguvad ongi see varjujäämine võimalik. Mul on 3-4 korda sedasi jäänud sõiduauto piilari taha teine sõiduauto, märkasin alles siis kui ta oli otse ees ehkki vahtisin hoolsalt mõlemale poole enne peatee ristmikku - no langesid kiirused parajasti sedasi kokku. Ega päris ennast ette-taha nihutama ka ei hakka igal ristmikul et äkki on keegi piilari taga peidus!

Eesti liikluses ei ole keskmine liiklusõnnetuse põhjustaja mitte eakas ega ka algaja juht. Ka mitte naissoost autojuht. Keskmine liiklusrikkumiste toimepanija ja liiklusõnnetuste põhjustaja on 40+ vanuses, 20+ aastat juhiluba omav mees, kes on arvamusel, et tema on keskmisest oluliselt parem juht ja enamus teisi juhte sõita ei oska. Ta on väga kogenud ja teab, et aeg-ajalt jääb miski "kahe silma vahele", peeglitel on surnud piirkonnad, autode piilarid varjavad aeg-ajalt teisi liiklejaid, enamus teisi liiklejaid on enesetapjalikud hullud ja pooled ei ole kunagi liiklusreegleid õppinud (juhiloa omanikke on Eestis ca 650 000 inimest, rahvaarv aga ca 1,3 miljonit). Ta luges kunagi eelmisel sajandil liikluseeskirja, aga hiljem pole vajadust olnud, sest ta juba oskab sõita. 

Kuigi meie eelmises lõigus kirjeldatud musterliikleja kõike seda teab, siis ikkagi ei hakka ta ennast mingis imelikus suunas liigutama, et veenduda selles, et peateel liikuv auto ei ole tema piilari varjus peidus. Ta ei viitsi ka uusi reegleid lugeda, vaid sõidab ikka kõhutunde järgi. Ja kui ta siis peateel liikuvale autole või ülekäigurajal teed ületavale jalakäijale otsa sõidab, siis jääb õigust ülegi. Küll on jalakäija ülbe ja hoolimatu ja küll on seadus kehv. Ma olen neid lugusid oma töö käigus kuulnud mitte enam sadu, vaid juba tuhandeid kordi.

Kui oled ise see peateel liikunud auto juht või ülekäigurajal pihta saanud jalakäija - kuidas suhtuksid sellesse kogenud juhti, kelle arvates on kõik kohad pimedaid nurki täis, kuid sellest hoolimata ta ei viitsi end liigutada või hoogu vähendada. Kes selle piilari sinna pani - peateel liikuja või? Ma näen kahetsusväärselt palju oma praktikas selliseid õnnetusi ning kahju on mõlemast poolest - nii sellest aastatega mugandunud üle keskea kogenud juhist, kui tema tõttu ratastooli jäänud inimesest. Õnnetu saatus on mõlemal, mitu rikutud elu. Mis aga pähe ei mahu - kuidas Sa saad sellise suhtumise ja käitumise üle uhkust tunda ja sellega kiidelda? 

Liiklus andestab uskumatult palju vigu - lugege uhkeldavaid lugusid juhitavuse kaotamistest ja napikatest siitsamast teemast, mis on läinud õnneks. Väga palju komponente peab traagilise sündmuse toimumiseks sattuma kokku ja kõige suurem komponent on seejuures lihtsalt juhus. Mõnikord võib väga süütu eksimus, tähepanematus või valearvestus põhjustada ränga õnnetuse ja teinekord sõidab purjus juht 200ga oma auto pooleks, kuid turvavööga kinnitamata seltskond astub pükstelt tolmu pühkides autost välja ja tähistab teist sünnipäeva edasi. 

Mul juhtus endal täna, et vaikses elurajoonis vasakpööret tehes ei märganud, et vastuliikuv auto jõudis juba ristmikule. Ta pidi minu pärast gaasipedaali ilmselt lahti laskma. Palun vabandust ja aitäh, et olid mõistev juht. Ikkagi inimene.