[indreksirk]

Me siin neame autojuhte aga näiteks selle Tartu õnnetusega samal päeval oli mul Tallinnas au rehvi "suitsetada" suurel kuna noor ema lükates lapsekäru minuga ühes suunas tegi ilma kuhugi poole vaatamata järsu vasakpöörfe sebrale. 
Miski nagu ütles, et ära teda usalda ja võtsin igaks juhuks hoogu maha. Ja järsku oli ta risti ees. 
Rsk kus võttis vanduma.  Pasunaid ei julgend puutuda aga väikest signaali korraks törtsu ladin. Null tähelepanu. Läks nagu tank kuhugi poole vaatamata.
Ometigi käis maru pauk kui kõik viis silda paugust blokki lüüakse ja siis veel nats signaali.

Aga kui oleks olnud kõige mustem stsenaarium, kas oleksite mind ka komisjoni saatnud või lubadest ilma jätnud?

Ülaltoodud postituse nr 5859 tegi kaasfoorumlane 29.05.203 kell 21.54. Sellest algas arutelu, millised on jalakäija ja autojuhi õigused ning kohustused reguleerimata ülekäiguraja liiklussituatsioonis. Osa debateerijaid lähtus sellest konkreetsest olukorrast, osa debateerijaid tõmbas arutelusse sisse ka jalgratturid ja kergliikuri juhid. 

Jalakäija õigused ja kohustused reguleerimata ülekäigurajal erinevad väga olulisel määral jalgratturi ja kergliikuri juhi õigustest ja kohustustest. Ja ka täna veel toovad arvamusliidrid näiteid sellest, kuidas neil on jalgratturi või kergliikuri juhiga olnud ohtlikud olukorrad. Iseenesest õiged näited ja õiged järeldused, aga täiesti vales kohas. Sama hea nagu pannkoogi retsepti arvustades hakata rääkima sellest, kas kotleti sees võiks olla sea- või veiseliha. 

Ja kõik teie, kes te räägite piilarite taha peitunud autodest, jalakäijatest ja jalgratturitest. Nii juhtubki mõnikord, juhtub igal juhil. Kogenud juht oskab selle üle arvestada ning ei õigusta ennast sellega, et minu enda valitud auto ja minu enda valitud istumisasendi valiku korral vabanen ma kohustusest NÄHA TEED. Sinu enda auto piilar ei ole põõsasse varjunud varitsev vaenlane. Ühel mehel siin on juba mitu korda juhtunud, et peateel on ees olnud auto, kuigi ta mitu korda vaatas paremale ja vasakule. Ja sellest hoolimata teatab ta uhkusega, et ei kavatse ennast istmel nihutada, et paremini veenduda. Minul oleks piinlik - mitte sellepärast, et minul ei juhtuks seda. Juhtub küll. Aga minu jaoks on see õppetund, et järgmine kord kontrollin veel rohkem. Olen tänulik saatusele ja teen järeldused, mitte ei ülbitse, et ma ei kavatse ka järgmine kord tähelepanelikum olla. 

Teine mees esitab väite, et ebamõistlik nõuda iga ülekäiguraja ees kiiruse vähendamist jalakäija kiiruseni 5 km/h. Selle põhjendamiseks on ebakohane ning täiesti asjassepuutumatu tuua näiteid, kus ma lähenen peateele või teen pööret (sest seal ju nagunii tuleb kiirus võtta maha). Absurdne on tuua ka näiteid, kus jalgrattur või kergliikuri juht kiirust vähendamata ja teeandmiskohustust eirates sõidab hooga autole ette. Nendeks olukordadeks ei pea valmis olema ning ksf Daff ega üksi teine teist ei lähe selle eest paragrahvi alla. Ei ole mõtet tuua ka näiteid üksikutest ülekäiguradadest, kus lähedal parkivad autod, maja- või aianurk. Neid on selgelt väga vähe, rõhuv enamus ülekäiguradasid on kaugele nähtavad ning lähim takistus enesetapjalikul jalakäijal varjumiseks mitmete või mitmekümne meetri kaugusel. Kui aga on takistus, siis tulebki hoogu maha võtta ning kohandada kiirus nähtavusele vastavaks. See peaks olema elementaarne. Kuigi jalakäija rikub liiklusseaduse § 25 lg 7 nõuet, siis ei võta see ometi autojuhilt tema kohustusi. Lugege veelkord liiklusseaduse § 25 lg 7 ja 35 lg 4 - lugege, mitte ärge mõelge, et teate nagunii. 

Kui jalakäija poolt LS § 25 lg 7 nõuete rikkumine nulliks autojuhile LS § 35 lõikes 4 sätestatud kohustuse, siis ei oleks jalakäijal mitte kunagi reguleerimata ülekäigurajal eesõigust ning autojuht ei oleks mitte kunagi vastutav reguleerimata ülekäigurajal jalakäijale otsasõidus. Isegi juhul, kui jalakäija enne sõidutee ületamist ootaks näiteks 10 sekundit või minuti kõnnitee äärekivil kinganinad sõidutee piiril. Ükskõik kui kaua oodates on tal ikka LS § 25 lg 7 sätestatud kohustused. Just seetõttu ongi autojuht ikkagi õiguslikus mõttes igal juhul vastutav ning jalakäija käitumine võib olla vastutust kergendav asjaolu, mitte aga vabastav asjaolu. Jalakäija saab ka selle eest karistada - tavaliselt mitte rahatrahviga, kergemal juhul hävib ehmatusest hulk närvirakke, halvemal juhul tuleb tervist taastada või lõpeb maine teekond sootuks. Tegelikult need oma õigust taga ajavad või hooletult teele astuvad jalakäijad jagunevad mitmesse gruppi. Ühed ei saagi ka päriselt aru, et autojuhil kulub peatumiseks pikem teekond, kui tema arvab. Teised arvavad, et neid on märgatud ega tea midagi sellest, mis asendis juht on autos, kuhu vaatab või millega tegeleb. Kolmandad on lihtsalt inimlikult tähelepanematud ja ei astu meelega auto ette - meil kõigil on oma nõrgad hetked. Ja loomulikult on olemas ka isehakanud liiklusõpetajad, kes kasvatavad autojuhte. Ma arvan, et nende protsent jalakäijate hulgas ei ole suurem kui autojuhtide hulgas - selline mõtlemine ei sõltu rollist liikluses. See on maailmavaade või iseloomujoon, et mina pean lihtsalt teisi korrale kutsuma ja kasvõi omakohtuga looma seda õigusruumi, mida mina õigeks pean. Üksikud mölakad paistavad silma ja nii omistatakse kogu vastavale grupile samad iseloomujooned. Ja väike statistiline vaade viimaste aastate numbritest - aastas toimub jalakäija osalusel ca 300 liiklusõnnetust, neist ca 100 reguleerimata ülekäiguradadel ehk kaks liiklusõnnetust nädalas. Kui jätta kõrvale vanurid ja imikud, siis ca miljon inimest osaleb iga päev liikluses. Peaaegu kõik meist ületavad vähemalt korra päevas reguleerimata ülekäigurada - pikemat jalutuskäiku tehes võib inimene päevas ületada kümneid ülekäiguradasid. Ja kogu selle massilise reguleerimata ülekäiguradade ületamise juures on igal nädal kaks kokkupõrget. Kas me räägime ikka valdavast probleemist või üksikutest juhtumitest. Sellise statistika pinnalt ei teki tavaliiklejal empiirilist elukogemust ehk ei ole võimalik isiklikult tunnetada laiemat probleemi. Ühe inimese surm on tema lähedaste jaoks traagika ja võrreldav katastroofina - miljonite inimeste surm sõdades ja teatud reziimide vägivalla käes on muu maailma jaoks lihtsalt statistika. Nii on ka liikluses, kus endaga toimunu on oluline, kuid teistega juhtunu tühine hala. 

Reljeefsed seisukohad on väitluses vajalikud, kuid mõnikord võivad need kasvatuslikus mõttes tuua kahju. 80-ndate lõpus Ringliikluse saates soovitas üks autoriteetne ajakirjanik jalgratturitel ka liikuda vasakul teepoolel, et jalakäijatele sarnaselt varakult näha lähenevat autot. Kuna aga seaduses on kohustus sõidukil liikuda paremal pool tee ääres, siis on lahendamata küsimus, kuidas need kaks mööda sama teeäärt vastupidises suunas liikuvat jalgratturit teineteisest mööduvad. 50-50 on võimalus, et mõlemad põikavad samas suunas. Selle soovituse tagajärjel on ka inimesed hukkunud. Seetõttu olge ettevaatlikud soovitustega käituda viisil, mis on liiklusnormidega keelatud. 

Ma küll lubasin teha pausi ja püüan sellest kinni pidada. Kui vähegi suudan, siis ei hakka ma diskuteerima teemal jalgratturid ja kergliikuri juhid ülekäiguradadel. Siin on mitu kihti ning ei ole must-valgeid lahendusi. Osa kõlanud väiteid on õiged, osa kõverpeeglis.

Ja lõpetuseks - enamus ülekäigurajal jalakäijale otsasõitnud autojuhte väidab, et ei näinud jalakäijat. Enamasti on tegemist olukorraga, kus takistusi nägemiseks ei ole. Seetõttu tuleb nii ülekäigurajale lähenedes, kui ka peateele sõites lähtuda põhimõttest, et ma veendun ja näen, et TEE ON VABA, mitte juhindun sellest, et ma ei näe takistust. See on oluline vahe mõtlemises, kuna mittenägemise olukord tekib ka siis, kui panen silmad kinni. Jaanalinf loodab ka ohtu vältida peites pea liiva alla. Silmade kinni pigistamine ja A-piilari taha vaatamata jätmine ei tee ohtu olematuks, kuigi võib olla rahustav.