[mossepower]

...
Takso oli juba ringil ja rattur kes enne oli keset teed lihtsalt julmalt sõitis taksole ette. Taksojuht kes tavaliselt ise on liikluses see julm nagla ei saanud aru mis toimub ja peatus seismiseni sest muidu oleks sisse ka sõitnud. 
Rattur oli noor naisterahvas. Meesterahvas teise ratta peal visuaalsete märkide järgi  ei reageerinud ka juhtunule. Mõlemad sõitsid lõpuks ringile ja sealt edasi. Takso hiljem järgnes neile...

Antud kirjeldus võiks ehk sobida nt. Kesk-Euroopa jalgrattasõbralikematesse maadesse (Holland, Taani, Saksamaa, Belgia). Ise olen vaadelnud ja liigelnud nii auto kui rattaga viimase aasta jagu ühes Saksamaa jalgrattasõbralikeimas väikelinnas ning kui autoga liigeldes aetakse siin taga vahel lausa humoorikalt piinlikku täpsust ja korrektsust, siis jalgratturitesse suhtutakse teistmoodi. Parem käsi ja anna teed üldjuhul justkui jalgratturitele ei kehti ning autojuht annab jalgratturile väga suure tõenäosusega teed eesõigusest olenemata. Kui kaks jalgratturit sõidavad väiksemal linnatänaval kõrvuti keset teed, siis 50% juhtudest sõidab ka pikk autoderivi neile 20 km/h järgi kuni lugupeetud ratturid kõrvaltänavasse ära keeravad. Ma ise olen nüüdseks aru saanud, et põhjus on peamiselt keskkonnasäästlikuma liikumisviisi austamine autojuhtide poolt ning endast nõrgemast hoolimine (auto vs. jalgratas). Siinse keskkonnahoiu teadlikkuse taseme hea näide on see, et talvel ei soolata teid mitte sellepärast, et autod roostetaksid ja teed laguneksid, vaid sool on ümbritsevale looduskeskkonnale kahjulik ja seetõttu seda ei tohi teha.

Seega võib see "alati eesõigust omavate" jalgratturite sattumine teedele, kus neid varem polnud, olla märk, et liigume omamoodi Euroopalikumate elukeskkonna ja väärtuste poole. Isiklikult autojuhina annaks Eestis ettekeeravale ratturile siiski signaali ja juhiks sellega liiklusrikkumisele tähelepanu kuna minu enda seisukoht on, et LE peaks siiski kehtima ühtemoodi kõigile. Seda siis vähemalt praeguse Eesti liikluskultuuri taustal, kuigi ka juba viimastel aastatel tekkis Tartus vahel tunne, et olen ainuke hull kes üritab oma eesõigusega justkui ratturit vaat et alla ajada, samas kui mõistlik ja intelligentne inimene peaks ratturile ka meil viimase pealepressimisel teed andma ja käed signaalinupust eemale hoidma.