[Jesper]

Tallinnas ongi suht rahulik - kuna valdav enamus on leppinud sellega, et tipptunnil tõmblemine nagunii mingit erilist võitu ei anna, siis lihtsalt loksutakse pingevabalt pikas rivis ja jõutakse kohale siis kui jõutakse. Eks oma osa annab ka see, et automaatkastid on massidesse jõudnud, kui ei pea iga kiirenduse-pidurduse jaoks hullunult käega õli segama, siis see jälle vähendab juhtide üldist töökoormust ja seega ka vaimset pinget. Selle pärast ongi raske aru saada, miks see mõni verst tunnis siia-sinna maanteel nii meeletu probleem on - ega mul tegelikult ei ole vahet, millise kriipsu juures see püsikas sisse klikkida, võib 94km/h juures ka, aga kuna loomkatsed on näidanud, et sellel kiirusel on teistega arvestamise spetsialistidest täpselt samasugune saba taga, siis lihtsalt ei näe põhjust, miks mingi GPS-iga jännata. Ja kuna kiiruskaamerad teatavasti tsiklit ei võta, siis sellega on ka 100km/h iseenesest mugav kulgemiskiirus, aga ikka on saba taga, lisaks suht kiiresti ka ees.

Mis mind kogu kupatuse juures häirib, on see, kui taotakse ka algajatele ja muidu ebakindlamatele lolli jäärapäisusega seda "alla GPS-i järgi 94km/h on liikluse takistamine"-mantrat. Täiesti okei on sõita pimedas augustiöös kurvilisel teel näiteks 75km/h, kui sa ei ole enda ja teiste ohutuses kindel. Talvisest tuisuööst rääkimata. Aga siinsete korüfeede jutt muutub nagu sügisene tuul - ükspäev on 3km/h maailma suurim probleem, teine päev on jälle näpuganäitamine, et "miks ta 50km/h alla piirangu ei sõitnud kui libe oli". 87km/h sõitev Jesper on maailma viimane rahvavaenlane, kui ta iga 2km järel bussitaskusse ei tõmba, aga 30km/h sõitev omaküla Ants traktori roolis on õige mees kui keset teed sõidab, sest "kuhu neil lollidel kiiret" ja "peabki koha kätte näitama". Rohkem selline verbaalne eneserahuldamine, mitte põhimõtted.