[Telc]

Kui inimene elab oma elu ja toimetab endale meelepäraste tegevuste kallal ja hiljem see kõik nahh. virutatakse.... näitab pigem järeltuleva põlve lollust ja idiootsust. Seda näeme igapäevastelt enda ümber.
Jah, vanem põlvkond arvab, et elab igavesti ja teatud asjad jäetakse arutamata, et mis siis saab, kui.... See on mõttekoht kõigile.
Aga see, et keegi hoiab, taastab jne. ei ole teistega mittearvestamine ja omaalgatusliku tõe pealesurumine.

Kas tõesti siis nüüd on noorus nii hukas, et enam ei austata isegi oma esivanemate tööd ja vaeva ja nimetatakse see ümber "omaalgatuslikuks tõe pealesurumiseks."   Kus koolis sihukest jampsi  õpetatakse ....
On ju üks kirjutamata seadus: Austa teiste tööd ja vaeva! See peaks olema iseenesest mõistetav. Tänapäeval käib ikka kibekiire "pealesurutud kolast" vabanemine. Osaliselt ikka kasusaamise eesmärgil ja see et vanakesed omale kalleid asju hoidsid ja säästsid... kõigil pohh.....

Nujah, aga anna siis palun lahendus ka. Toon elulise näite:
Tüdruklaps, oma suguvõsaharu viimane järeltulija, isa-ema täies elujõus pensionieelikud Lõuna-Eestis linnakese eramajas, lisaks suvilakuut, ühed vanavanemad veel napilt endaga hakkama saavad samas kandis, teised vanavanemad veidi viletsamad Läänemaal. Tüdruk ise tulnud Tallinnasse, teenib head palka, aitab rahadega ja käib vanurite ülejõutöid tegemas või tegijaid palkamas, endal siin korter. Kõik kolm vanemate põlvkonda on ehedad nõukaaja kasvandikud, et kui midagi on saada, tuleb võtta, äkki läheb vaja ka.
Seega kui siin aja jooksul kurvad sündmused hakkavad juhtuma siis lõppkokkuvõttes pärib neiu neli kinnisvara, kuhu kolm põlvkonda on eluea jooksul kraami kokku kandnud, ehitanud, meisterdanud ja rüganud. Kuidas kuradimoodi peaks ta jaksama sellist kogust kinnis- ja vallasvara nii väärikalt austada, et vanem põlvkond rahule jääks?