[Külahull]

Kõik oleneb sellest, et milisesse kogumise faasi esivanem on jõudnud ja kas tegu on juba pigem meditsiinilise juhtumiga või mitte. Kui säilitatakse näiteks korras autot koos varuosadega, siis pole probleemi. Teine äärmus on röökida kirvega vehkides, et noorus on hukas ja kaitsta oma aardekambrit kuhu iga kilekott on ka tallele pandud, mine tea, ehk läheb kunagi tarvis ja eluase meenutab prügimäge ning vajalikku pole lootustki lähema paari aasta jooksul leida, isegi kui umbkaudne asukoht teada. On ka selliseid nähtud ja esivanema lahkumisel tellitakse esimese asjana suur konteiner kuhu see ühe silmis hindamatu aare mahutatakse. See, mis ühe jaoks on mingi üüber haruldlane asi, mida maailmas enam ei ole, on teisele lihtsalt prügi või paremal juhul vanaraud.
 Pole reaalne, et ma veaks oma elus kaasas mingeid esivanemate asju, mida nemad hindasid ja ega saa seda nõuda ka oma lastelt, et nad minu kiiksudega edasi tegeleks põlvest põlve. Niimoodi poleks me koopast kunagi välja saanudki vaid istuks ja kaitseks koobast, kus meie kallis esivanem oli elanud ja mida iga hinna eest säilitada tuleb.
Kõige lihtsam on ilmselt lasta järeltulevatel põlvedel ise otsustada, et millega tegeleda ja kuidas elada.