[mossepower]

tarbimisühiskond. asjad on vaid korraks.
kõik möödunu tuleb minema pühkida ja unustada.
vanemad ei puhu pilli, kellele neid üldse vaja on.
austamine ja mäletamine on eelajaloolised igandid.

masendav.

Üldine trend praegu. Minuarust seda isegi propageeritakse ülevaltpoolt. Seda tehakse jällegi kasusaamise eesmärgil. "lollide" pealt on ju võimalik täiega teenida. Kõik keda on dresseeritud rahajumala poolt, neilt saab kõike kergelt kätte... Kui midagi asjadest ei jagata, mingeid arusaamu ja austust pole... no mida veel tahta. Orjus on kerge tulema.

Julgeksin vastu vaielda, et tegu oleks justkui praeguse trendiga. Minu kadunud vanaisa tõi omalajal ikka mitu korda jutuks, et seni kuni vana peremees (vanaema isa) oma talus veel elas ja vanaduspõlve veetis ei tohtinud ka ühtegi vana asja ära visata. Maja kõrval olevas abihoones seisid hobusevankrid ja rakmed ning kõikvõimalik sellega kaasnev kraam, kuigi hobust polnud juba 15 aastat enam majapidamises, terve lakapealne oli prügimäelt katkiseid jalgrattaid täis veetud. Elamine ise oli ülekoormatud vana mööbliga, mis kopitavaid kaltse ja paberipahna täis. Midagi muidugi ära visata ei tohtinud kuna see tegevus hakkavat peremehe haige südame peale.
Kui aeg oli sealmaal, et vana peremeest enam elavate kirjas ei olnud, siis said kõik kergendusega hingata ja see kõik ebavajalik pahn läks lõkkesse. Isegi hobusekraami ei õnnestunud kellegile tasuta äravedamiseks pähe määrida. Ja see leidis aset arvutuslikult 1970ndate keskel.