[Coger]

Jumala eest, vana on elus ja terve: kahtlejad, minge ja küsige ta käest otse et mis ja kuidas

[PlyVal64]

Tähtis oli ikka vist kui vajalik sa olid ja kes sulle "võlgu" olid sest raha oli siis tore aga teened tähtsamad.

Aga tore et tehakse artikel sellisest mehest parem ikka kui mingist laulu"marist" kes kuskil oma tagumenti paljastab. 

Ilmselt tekkiski arutelu sellest, et kuidas sai üks (muuhulgas NKVD vangivalvurina töötanud) härrasmees tollal kellelegi nii hästi võlgu olla, et Pobeda jaksas osta. Kui endal polnud samas minevik "puhas", paistab selline asi peaaegu välistatud.

Musta minevikuga NKVD vägedesse sattumine ja peale seda veel erakordne (ajastu kontekstis) edukus tekitab paratamatult mitte kõge puhtamate "teenetega" tänasest vaatenurgast.

Just-just ja lisaks veel selle, et see kõik toimus ENNE Stalini surma, kõige jubedamal hirmuvalitsuse ajal vahetult peale küüditamist, PÄRAST Stalini surma, Hruštsovi sula ajal, olid lood juba natuke teised. Lihtsalt NII need asjad sel ajal ei käinud...et suvaline tööline ostab omale luksusauto ja on kolmas autoomanik LINNAS!!! 

«Tollal oli linnas vaid kolm autot. Seega oli minu masin väga hinnas, näiteks vabriku rahaasju käisin tihti Tallinnas ajamas,» meenutab ta.

Ja Pobeda seisis pidevalt siis Oleviste kiriku kõrval Pagari ja/või Pikal või Laial tänaval. Eks neid rahaasju tuli muidugi ajada...

[kass]

Saan aru, et teema on inimsaatuste keerdkäikudest sõjajärgses Eestis, keerulisel ja raskel ajal?
Minul sellist vanaisa varukast välja tõmmata  ei ole, nagu on siin mu nimekaimul alati võtta on, oli aga minul onu Leopold, kellest olen juba siingi foorumis kirjutanud. Onu Leopold toimetas "saksa ajal" tööteenistuses, 44-l aastal oli nn. "Pitka pataljonis", seal küll midagi korda saatmata lasid viimasel hetkel mu isaga Rapla koolimaja võimlast/aulast jalga ja hiilisid Kehtnasse, saksa mundrid seljas. See kõik oli muidugi lapse lalin ja tühi-tähi Sinimägedes või Krivasoos sõdimise kõrval. Aga juba mõne aja pärast, peale järjekordset eesti rahva vabastamist sõitis onu Leopold Toompeal saksa sõjaväe trofee-Horchi roolis ringi, kui miilitsamees juhtus onu tülitama, siis onu pani vastu autoakent punase triibuga tõendi ja miilitsamees lõi kulpi ja kiirustas omi asju ajama. Ka vene kirikuisa tuli Nevski katedraalist välja, lõi onule kulpi, võttis/andis oma asjad, lõi veel kulpi ja onu sõitis Horchiga edasi. Onu vedas ametkndlikku posti, no ei saanud kõik vangivalvuriks...aga iga mees ei sõitnud Horchiga ka Toompeal ringi.

[Bennet]

Kurat, mida te muudate seda niigi oletusliku artikli teksti endale suupärasemaks???

Tehke endale kõigepealt NSVL Siseministeerium ja selle haldusala selgeks. Näiteks.

[tcumen]

 Vanahärra meenutusi sõjaajast saab lugeda neljapäevasest maalehest:
http://maaleht.delfi.ee/news/lehelood/ko...d=70387371
Pikem jutt sisselogimisega või paberväljaandest.

[weix1]

Pühast juhusest oleks huvitav muidugi kuulda. 
Vaadata, et omas ajas üle mõistuse kõva auto vaid aastaga kokku aetud rahaga ostnud härra oli fasismi sõdur, kellest sai nkvd- lane ja kes püüdis( maalehe artikli andmetel) omasi, ehk metsavendi...
Noh, see ei kõla hästi. 
Kui keegi tekkinud kahtlused kummutaks oleks muidugi tore aga eelkõige oli NKVD kamp julmi mõrtsukaid ..

[pen.skar]

Selliseid oli tollal mitte üks ega kaks, kellele iga sinel selga sobis. Ja kui ta võimaluste piireski alati mõistlikult toimis siis ei saagi pahaks panna. Elu selline - kes metsaroodu käsisaega plaani täitma, kes omasuguseid valvama.
Mu sõber Paul kõndis Moerolt tagasi maha ja koju. Varsti uues väes. Õhtuse rivistuse järel vabalt käskluse ajal oli saksa sõjaväe poisid tunda- sisse drillitud pool sammu edasi ja käed noku peale kokku... Ülemus ei tahtnud ilmselt märgata. Oli ka selliseid mehi, nagu Paasi Jaan(enne eestitamist Paskevitš Ivan), kes lõi valves sakslasest sõjavangi püssipäraga ikka mõnuga...