Mees, kes sõitnud Pobedaga palju
#1

http://www.sakala.ajaleht.ee/2984441/moi...ilomeetrit

[Pilt: 3500433t81hfa98.jpg]

A.

Life\'s journey is not to arrive at the grave safely in a well preserved body, but rather to skid in sideways, totally worn out, shouting \"Holy s--t!....What a ride!
Vasta
#2

Huvitav, kas saksa armeest nkvd'sse sai ka mingil sellisel viisil, mis ei sisalda koputajaks olemist?

Karateturbo-kolm purki ja tiguWink
Vasta
#3

(09-11-2014, 10:49 AM)90Deville Kirjutas:  Huvitav, kas saksa armeest nkvd'sse sai ka mingil sellisel viisil, mis ei sisalda koputajaks olemist?

Kui ei avastatud,et olid saksa armees siis oli vast kindlasti võimalik.
Vasta
#4

Maailm ei ole nii mustvalge, et kohe pead koputama. Oli lugematul hulgal variante, kindlasti ka koputamine nende hulgas. Vene võim vajas tööjõudu ja nende valvureid ning need, kelle kohta ei ei olnud pealekaebusi võisid siis sattuda kuhu iganes ka NKVD vägedesse, kuigi suurem enamus sattus tööpataljonidesse, mis algselt palju vangilaagrist ei erinenud. 
Lihtsalt raske on neil inimestel elada, kes alati kahtlustavad Sad

Kes oskab, see teeb - kes ei oska, see õpetab!
Vasta
#5

Noh, hakkas pihta. Kontekstist rebitakse üks täheühend välja aga selle järel olev asi unustatakse ära Big Grin

Ehk ühesõnaga, kui selleaegset süsteemi ei tunne, siis on suhteliselt keeruline ikka selliseid hinnanguid anda. Parem on mitte anda ja kõik läbi lugeda ning arvestada sellegagi, et ajakirjanik.. pole ka selle ala ekspert ja võis juba omaette lisaks telefonimängu mängida selle info edastamisel.  Smile
Vasta
#6

Oma tänava naabrimees. Mõni aeg tagasi üks paar pidas oma kuldpulma selle sama pobiga millega nad sõitsid kirikusse ka 50 a tagasi. Põlvkondade auto. Smile 

Alustatud töö tuleb lõpuni viia.
Vasta
#7

(11-11-2014, 22:30 PM)Bennet Kirjutas:  Kontekstist rebitakse üks täheühend välja aga selle järel olev asi unustatakse ära Big Grin

Ehk ühesõnaga, kui selleaegset süsteemi ei tunne, siis on suhteliselt keeruline ikka selliseid hinnanguid anda.

Ma rebin siis ka ühe lõigu välja:

Tsitaat:Saral meenutab, et kui ta 1951. aastal Mõisaküla villavabrikus kudumismasinate parandajana töötas,  oli tal väga kõva palk: 1000–1500 rubla peo peale. Enamik töökaaslasi sai 600–700 rubla. Luksusauto maksis 16 000 rubla ja selle summa kogumiseks kulus Saral poolteist aastat.
Kuna ISE ju ei elanud sel ajal, ei peaks nagu teadma ... aga esivanemad elasid, rääkisid järeltulevatele põlvedele tegelikust elust sel perioodil ja mõned neist teenisid ka just "mitte vähe" aga vahe selles oligi, et vanaisa ei astunud parteisse, ei olnud kuidagi seotud ei Saksa ega NKVD vägedega etc ja aastal 1951 selle hetke peaaegu kalleimat erakätesse minevat autot ei ostnud! Ning "lepime kokku" ka selles, et suvaline Mõisaküla tööline ei olnud ka Juhan Smuul et omale möödaminnes Pobedat lubada. Ta pidi olema veel punasem ja veel usaldusväärsem, kui üdini kommar Smuul. Kas tol tegelasel on ette näidata samasugused "preemiad" kommunismiehitamise eest samadest aastatest? Ahjah, vanaisa, surmani mitteparteilane ja venevihkaja, vahetas aga kenasti peale sõda (juuni 1947) õpetajannast vanaema kommunistist tibi vastu välja (kogu maailma õnneks nad omavahel ei paljunenud) ja olles küll ka ise juba Kõva Tuntud Tegija ehitusalal, siis sai koos Ullo Toomi, Gustav Ernesaksa jpt SAMA kaliibriga tegelastega Oru tänavale vastu Kadrioru parki maja krundi, mille siis oma raha eest üles ehitas. 

Mina ei ütle midagi: elu oligi sel ajal selline ja kui otseselt kedagi Siberisse ei saatnud, siis las vana elab rahulikult oma elu lõpuni. Aga lolli mulli pole ka mõtet ajada...
Vasta
#8

Alati kui loen Plyvali impotentselt pohhuistlikku möla, siis tunnen, et sellistele meestele on vaja Siberit ja Staalinit antud hetkel Puutinit. Kerge sõjaline löök Eestile mõjuks natuke kainestavalt ja värskendavalt elevandiluutornis istuvale pseudorahvuslasele. Imelik on vaadata-kuulata pedelembeste kokutavate eesti lapspoliitikute sõjakäiku venemaa vastu, samamoodi vaadata kuidas hambutu kapo yanatoomide, savisaare ja vassiiiliriisidega tegeleb.

See artikkel oli unikaalsest vanamehest, kellel on unikaalne auto, milleks oli vaja siia oksendada ja pasandada.
 Ma saan aru küll, et kui tuli nõukogude võim, siis oleks kõik õiged eestlased pidanud Läände putkama või siis ennast maha laskma. Mine arsti juurde, võib-olla on eesnääre suurenenud, et enam naist ei saa ja närvikava ebastabiilne või on mõni muu põhjus, mis sunnib pidevalt sellist möla välja ajama. 
Vasta
#9

(12-11-2014, 12:14 PM)jurkman Kirjutas:  Madrusesärgi rebenemist varjutav arusaamatu (viha?)purse...

Mida Ply seekord valesti ütles? Või teab austet käremeelne ksf! Jurkman viiekümnendatel Mõisakülas töötanuna midagi teemasse lisada?

Mind toona olemas ei olnud. Küll olen üsna hoolega kuulnud sel ajal elanute juttu. Ning artiklis kõlanud väide ausa tööga teenitud tuhandetest pani kulmu kergitama. Aga eks mõni oligi ausam. Ja töökam. Kui teised... Toungue

Samas on Pobeda elushoidmine siiski mainimistväärt saavutus tehnikaajaloolises mõttes. Cool

Loodame, et Jurkmani soov peatsest Putini luuast siinkandis teoks ei saaks...
Vasta
#10

(12-11-2014, 12:14 PM)jurkman Kirjutas:  See artikkel oli unikaalsest vanamehest, kellel on unikaalne auto, milleks oli vaja siia oksendada ja pasandada.
Vaata ksf!Jurkman, mul oli ka peaaegu (100 meetrit eemal) naabrimees Nõukogude Liidu Kangelane, GAZ-21 omanik ja niisama muhe mees Arnold Meri... Ja oli meil siin Nõmmel selliseid Pobedade omanikke veel mitmeid, muudkui imbusid "mahajäetud" peentesse majadesse kui täid... Ja nad kõik olid igavesti unikaalsed vanamehed "unikaalsete tegudega" 20.sajandi keskpaiga lähedal!!! Lihtsalt Arnold elas nendest kauem ja jõuti ka kohtuette vedida. Aga kui võtta Tema meelekindlust ja sõjaväelaslikkust, siis oli Mees õigel kohal ja padurahvuslasest sõjaväelane viis vana veel ka Vahipataljoni noortele meestele rääkima - eeskujuna tõelisest sõdurist! 
Keegi ei pasanda ega oksenda - lihtsalt pole mõtet lapsreporteritel sedasorti vanamehenässidest kangelasi vorpida! Lihtsalt aastal 1951 ei ostnud suvaline tööline uut Pobedat... ja PUNKT! Samas kui nii Saksa väes kui NKVD/hävituspataljonid etc käis palju Eesti mehi. 

See, et üks Pobeda on säilunud, see on tore. Aga muu mula seal ümber võiks olemata olla. 
Ahjah, tuletaks meelde siis ka sellist meest. Ja tahaks suisa küsida, et kuskohas seda va sõnnikut 2 aastat varem see tore töölisest vanake siis viskas???

Kaarel Ird on legend. Fotod temast on sööbinud iga teatrisõbra mällu. Jutud mehest, kes pärast küüditamisööd teatas, et oli käinud “sitta viskamas”, kes hävituspataljoni liikmena aitas põletada maju ja sildu, kes oli veendunud kommunist elu lõpuni, ei rauge. Sest selle kõige kõrval oli ta ka mees, kes “Vanemuise” peanäitejuhina kaitses avangardiste ning ei kartnud kunagi kedagi, ennekõike ülemusi, keda ta võis teatri huvisid kaitstes ka pikalt saata.
Vasta
#11

Te vist omate null kokkupuudet Julgeoleku töömeetodite ja tavadega 1940ndate teise poole ja 1950ndate ENSV-s. M.h. näiteks tasustamised jms. 

Faktiliselt saab öelda, et te kõik ajate isiklike emotsioonide või suguvõsa pidi allapärandatud "raud-polt-kindla" mälestuse põhjal oma arvamust. Hoomamata seda, et selle faktitäpsus on siiski kahjuks NSR-iga sama. 

Mõtisklemiseks piisaks kasvõi teda puudutavate säilikute kirjeldustest...
Vasta
#12

 Lugesin samuti huviga seda legendaarset lugu .  Loed ja mõtled, elu nagu lill paned  pooleteise aastapalga körvale ja ostad poest tuttuue masina. Muuseas autokauplus   asus  siis  Tallinnas Pärnu maanteel  Palace vastas ,mõni maja Liivalaia poole  . Kui mina mäletama hakkan oli seal juba fototarvete pood .Müüdi vabalt Moskvitse (8000rbl ),Pobedasid ja ZIMme (40000rbl ). Ainult ZIMmi ei julenud keegi osta ,kuna sellele  järgnes  kohe vastavate organite kiire tegutsemine, sest tavakodanik ei suutnud ausal teel kuidagi nii suurt summat säästa . Mõeldes oma vanavanematele , siis nendest olid saanud viiekümmnendate alguses just kolhoosnikud   ja et saadava normipäeva tasu eest endale auto osta peaksid nad vist tänasepäevani säästama . Ma ei ole täpselt uurinud ,millal kadusid autod vabamüügist, pakuks 60 aastate keskel . 
 Veel jäin mõtlema mitu korda tuleb Pobeda mootorit ümberpuurida, et   sellega miljon kilomeetrit läbisõita.
Vasta
#13

Tarmo,pane teema kinni! Mul jummala savi kuidas ta plekki sai,kas koputas,oli pealekaebaja jne jne,pobi ta ostis ja kodukülas sellega siiani äss on.

Opel Manta B 2x 1980:Toyota Celica Supra 1983
Vasta
#14

Veel mõned infokillud...

http://www.60pluss.ee/2986015/moisakula-...ema-autoga

http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopic.php?t=762

   

Parem varblane käes, kui kajakas pea kohal!
Vasta
#15

Siinses foorumis vist modesid eiole, pidev teema solkimine käib. Kui tekibki üks uus autoteemaline postitus, siis on kohe punased, kollased ja lillad järamas. 

Natuke lahjemalt ka. Keegi tundis huvi, et mitu korda mootorit puuriti 1 000 000 km-ni jõudmiseks, kurat lugege siis üks postituski läbi, kirjas ju, mitu korda mootorit vahetati.

P*****sse see vana tehnika, peamine on ikka inimese kallal järada.

Kes oskab, see teeb - kes ei oska, see õpetab!
Vasta
#16

(12-11-2014, 19:22 PM)metsakohin Kirjutas:  Siinses foorumis vist modesid eiole, pidev teema solkimine käib. Kui tekibki üks uus autoteemaline postitus, siis on kohe punased, kollased ja lillad järamas. 



P*****sse see vana tehnika, peamine on ikka inimese kallal järada.

No üks ikka liputas siin kõrgelt või hoidis lippu kõrgel, midagi sellist igatahes kuulda oli vahepeal!  Rolleyes
Vasta
#17

Ühe teise villavabriku kohta tean kindlalt oma ema sõnadest, et seal nihverdati kuidagi villadega ja ülejääkide arvel üks pere ehitas omale maja. Muidugi oli seal maja algmaterjaliks ka päritud talu jagamine. Aga kokkuhoid oli seal peres nii suur, et meie peresse sünnipäevale tuldi pereisa lapitud püksitagumikuga. Ja maja sai püsti, hiljem ka GAZ 21. See oli ikka väga kitsas aeg, söögi, riiete ja kõige muu suhtes. Kes omale eesmärgiks seadis maja, kes autoostu - inimesed olid veel vana kodaliku korra töökoolitusega ja vähenõudlikud luksuse suhtes. Palju tehti kodus käsitööd ja müüdi salaja suusõnal leviva info kaudu. Näiteks vaibad, kardinad, kampsunid ja palju muud. 57 aastal ostetud villased külgkardinad on praegugi alles, ikka käsitöö ja saaremaalt. Ise olin 8 aastane tol ajal ja väga palju täiskasvanute tegemistest ei teadnud tähele panna aga mõni vestluskatke või tegu on meeles veel. Palkadest niipalju, et mõni üksik tükitöö oli tasustatud kõrgemalt kui 1000 vana raha, näiteks maaparandus. Suuremat palka sai mitme töökohustuse täitmise eest, nt. lisaks põhitööle veel kompressori hooldus tehases. Me ei tea ju inimest kritiseerides mis oli tema laual söögiks ja mitmel kohal ta töötas, et auto nii ruttu ostis. Muidugi oli alati mehi, kes kõrtsis lauajala alla sajased sättisid ja kõigile välja tegid, kahe taksoga Tallinnast Pärnu rannarestos söömas käisid aga mitte sellest ei tahtnud...... Igal olid omad valikud.

Инвалид информационной воины на фронте Пярну-Хииу. 
Tsiteerides John McCaini: "Venemaa on peamiselt bensiinijaam, mis teeskleb riiki"," rääkis Basse.
Vasta
#18

Kuna oli au tunda meest kes nõukogude ajal ehitas maja nõmmele ja ostsis hiljem ka "suvila" , omas kahte normaalset autot ja hiljem siis invaliidi sapikaid. Vihkas kommuniste elu lõpuni, mitte kunagi ei kuulunud parteisse ja pidi veel teiste sugulaste kaitseks enne surma eesti riigiga maid jagama(võidukalt).
Tähtis oli ikka vist kui vajalik sa olid ja kes sulle "võlgu" olid sest raha oli siis tore aga teened tähtsamad.
Aga mees kes on suutnud hoida pobeda nii kaua elus omab arvatvasti "kuldseidkäsi" ja kui viinaviga ja lobisemisviga küljes pole oli sellel ajal kõik võimalik kui sattusid normaalse peakujuga inimsestega koos töötama. 

Aga tore et tehakse artikel sellisest mehest parem ikka kui mingist laulu"marist" kes kuskil oma tagumenti paljastab. 
Vasta
#19

(12-11-2014, 22:42 PM)nootsii Kirjutas:  Tähtis oli ikka vist kui vajalik sa olid ja kes sulle "võlgu" olid sest raha oli siis tore aga teened tähtsamad.

Aga tore et tehakse artikel sellisest mehest parem ikka kui mingist laulu"marist" kes kuskil oma tagumenti paljastab. 

Ilmselt tekkiski arutelu sellest, et kuidas sai üks (muuhulgas NKVD vangivalvurina töötanud) härrasmees tollal kellelegi nii hästi võlgu olla, et Pobeda jaksas osta. Kui endal polnud samas minevik "puhas", paistab selline asi peaaegu välistatud.

Musta minevikuga NKVD vägedesse sattumine ja peale seda veel erakordne (ajastu kontekstis) edukus tekitab paratamatult mitte kõge puhtamate "teenetega" tänasest vaatenurgast.
Vasta
#20

Pildi järgi tundub olevat see tubli kaitseliitlane, kes jäi mulle meelde president Lennard Meri turvajana Halliste kiriku külastuse ajal.
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne