28-11-2014, 18:31 PM
Jätkan siis jutuga kõige esimesest ja ilusamast sõidust. See kõik juhtus veebruar 2014.
Hoomamata midagi lääne siklitest (olnud vaid vene bloki jurakid siiamaani), ei osanud ma tehnilist olukorda siklil kuidagi hinnata. Otsustasin selle selgeks teha testisõiduga. Ajasin oma vahtsõ nahkse tagensi selga, dressi jalga ja kiivri pähe ning istusin selga. Sain koha pealt minema ja läks kenasti, tundusid käigud olevat veidi "rasked", ei tahtnud 2 käik kuidagi peale minna. Aga see nagu väga ei takistanud kah, natuke sudimist ja sain. Sõitsin siis üliettevaatlikult edasi mõne kilomeetri, külavaheteid pidi. Ja tunnen, et jopp, kuidas sikkel ei jaksa vedada. Ei saanud väga aru kah, mis täpselt toimub. Jäin seisma, sudisin veidi ja sain aru, et asi on esipiduris, et mingil hetkel hüppab peale. Otsustasin koju tagasi pöörata, väga vaikselt sõita ja siis vaadata, mis saab. Teel tagasi möödusin jalgratturist. Elegantselt nagu ikka oli vaja natuke gaasi ka anda, et mööda saada. Lükkasin siis oma 60km/h rauda ja möödusin. Hakkasin reastuma oma reale tagasi kui järsku oli viuh sikkel alt läinud...
Kukkusin sikliga hoo pealt küliti, jalg jäi isegi sikli alla ja tiirlesime siis mööda asfalti. Ühel hetkel sõit peatus ja sain aru, et olen imekombel suht terveks jäänud. Nahktagi võttis suurema liu enda peale ja oli selja pealt päris kulunud. Mul oli ehk jalg veidi paistes ja katki jalalaba pealt aga muidu täitsa ok. Siinkohal tahan tänu ütelda boksermootorile, mis oma silindriga laibaraua eest hea seisis.
Jalgrattur tuli aitas püsti, seletasime veel mingi aeg ja siis sain aru, et ma pean selle nüüd mitu kilti mägedest üles-alla koju lükkama. See oli üks raskemaid ülesandeid, mida olen selle aasta sees teinud. See sikkel pole ise teab, mis kerge. Pealolevate esipiduritega on see veel raskem. Sest tõsiasi oli, et ma kukkusin seetõttu, et esipidur otsustas sõidu pealt iseeneslikult blokeeruda ja topeltketaspidur tegi oma tööd efektiivselt. Lendasin nagu tükk **** koos sikliga maha, nina lihtsalt sukeldus.
Õnnetuse tagajärjed:
Koju jõudes üleni higisena sain aru, kui väga mul joppas tervise suhtes ja tuli kõik ümber hinnata. Alustasin esipidurite kontrollimisest. Midagi rõõmustavat ei olnud, ütlen kohe ära. Oleks olnud kogemusi tol ajal rohkem, poleks selle õnnetuseni asjad jõudnud - üks piduriketas selgelt kuumast tükkideks tõmmanud ja see tähendab ka, et pidurisüsteem ise on peale blokeerunud ja miskit täiesti jama.
Reaalsus oli see, et sellel hetkel ma veel ei teadnud, kuid sikkel oli seisnud rohkem, kui paar aastat. Reaalsuses vähemalt 20 aastat polnud ta teel olnud (sellest kirjutan hiljem). Kuid ATE pidurisüsteem, mis Brembole väga sarnane ja mida kasutati 1979-1980, on ühe väga tähtsa asja poolest erinev. Nimelt ei tehtud pidurisilindreid roostevabast terasest vaid nad kroomiti ära, et saada väga siledat pinda. Jah, see töötab mingi aeg kuid nende häda on see, et nii pika aja peale saab mustus kroomi alla ja sealt hakkab korrosioon pihta. Ja nagu pilt näitab, siis nad olid jõhkrad, pildil on nad peale puhastamist ja esmast lihvimist. Tarkpea nagu ma tol hetkel olin, arvasin, et saab neid veel kasutada. Reaalsus kujunes hiljem selliseks, et ma lasin metallitreialil teha need 4 silindrit täiesti uut ja maksis see lõbu ca 250 euri. Lisaks vahetasin välja piduritesüsteemis kõik voolikud, tihendid, niplid jms. Alles jäi vaid alumiiniumkest, mis silindreid hoiab paigal. Kogu tarbematerjali kulu ca 600 euri.
Mats, mille sikliga panin, ise maksma palju ei läinud. Välja tuli vahetada pütikaas ja käigukang. Ülejäänud oli suht terveks jäänud.
Jätk järgmisel korral...
Hoomamata midagi lääne siklitest (olnud vaid vene bloki jurakid siiamaani), ei osanud ma tehnilist olukorda siklil kuidagi hinnata. Otsustasin selle selgeks teha testisõiduga. Ajasin oma vahtsõ nahkse tagensi selga, dressi jalga ja kiivri pähe ning istusin selga. Sain koha pealt minema ja läks kenasti, tundusid käigud olevat veidi "rasked", ei tahtnud 2 käik kuidagi peale minna. Aga see nagu väga ei takistanud kah, natuke sudimist ja sain. Sõitsin siis üliettevaatlikult edasi mõne kilomeetri, külavaheteid pidi. Ja tunnen, et jopp, kuidas sikkel ei jaksa vedada. Ei saanud väga aru kah, mis täpselt toimub. Jäin seisma, sudisin veidi ja sain aru, et asi on esipiduris, et mingil hetkel hüppab peale. Otsustasin koju tagasi pöörata, väga vaikselt sõita ja siis vaadata, mis saab. Teel tagasi möödusin jalgratturist. Elegantselt nagu ikka oli vaja natuke gaasi ka anda, et mööda saada. Lükkasin siis oma 60km/h rauda ja möödusin. Hakkasin reastuma oma reale tagasi kui järsku oli viuh sikkel alt läinud...
Kukkusin sikliga hoo pealt küliti, jalg jäi isegi sikli alla ja tiirlesime siis mööda asfalti. Ühel hetkel sõit peatus ja sain aru, et olen imekombel suht terveks jäänud. Nahktagi võttis suurema liu enda peale ja oli selja pealt päris kulunud. Mul oli ehk jalg veidi paistes ja katki jalalaba pealt aga muidu täitsa ok. Siinkohal tahan tänu ütelda boksermootorile, mis oma silindriga laibaraua eest hea seisis.
Jalgrattur tuli aitas püsti, seletasime veel mingi aeg ja siis sain aru, et ma pean selle nüüd mitu kilti mägedest üles-alla koju lükkama. See oli üks raskemaid ülesandeid, mida olen selle aasta sees teinud. See sikkel pole ise teab, mis kerge. Pealolevate esipiduritega on see veel raskem. Sest tõsiasi oli, et ma kukkusin seetõttu, et esipidur otsustas sõidu pealt iseeneslikult blokeeruda ja topeltketaspidur tegi oma tööd efektiivselt. Lendasin nagu tükk **** koos sikliga maha, nina lihtsalt sukeldus.
Õnnetuse tagajärjed:
Koju jõudes üleni higisena sain aru, kui väga mul joppas tervise suhtes ja tuli kõik ümber hinnata. Alustasin esipidurite kontrollimisest. Midagi rõõmustavat ei olnud, ütlen kohe ära. Oleks olnud kogemusi tol ajal rohkem, poleks selle õnnetuseni asjad jõudnud - üks piduriketas selgelt kuumast tükkideks tõmmanud ja see tähendab ka, et pidurisüsteem ise on peale blokeerunud ja miskit täiesti jama.
Reaalsus oli see, et sellel hetkel ma veel ei teadnud, kuid sikkel oli seisnud rohkem, kui paar aastat. Reaalsuses vähemalt 20 aastat polnud ta teel olnud (sellest kirjutan hiljem). Kuid ATE pidurisüsteem, mis Brembole väga sarnane ja mida kasutati 1979-1980, on ühe väga tähtsa asja poolest erinev. Nimelt ei tehtud pidurisilindreid roostevabast terasest vaid nad kroomiti ära, et saada väga siledat pinda. Jah, see töötab mingi aeg kuid nende häda on see, et nii pika aja peale saab mustus kroomi alla ja sealt hakkab korrosioon pihta. Ja nagu pilt näitab, siis nad olid jõhkrad, pildil on nad peale puhastamist ja esmast lihvimist. Tarkpea nagu ma tol hetkel olin, arvasin, et saab neid veel kasutada. Reaalsus kujunes hiljem selliseks, et ma lasin metallitreialil teha need 4 silindrit täiesti uut ja maksis see lõbu ca 250 euri. Lisaks vahetasin välja piduritesüsteemis kõik voolikud, tihendid, niplid jms. Alles jäi vaid alumiiniumkest, mis silindreid hoiab paigal. Kogu tarbematerjali kulu ca 600 euri.
Mats, mille sikliga panin, ise maksma palju ei läinud. Välja tuli vahetada pütikaas ja käigukang. Ülejäänud oli suht terveks jäänud.
Jätk järgmisel korral...