27-12-2014, 21:57 PM
Spetsialistide märkused on taastajale kindlasti teretulnud. Eriti kena, et pakutakse abi tõlkimisel soome keelde.
Tahaksin tähelepanu juhtida mõnele ebatäpsusele vanasõidukite teemal. Olles ise näinud lähedalt Eestis vastava regulatsiooni arengut ning omades ka veidi teadmisi meie naabrite praktikast tahaksin ümber lükata mõned eksiarvamused:
1. vanasõidukina tunnustamiseks ei pea ükski sõiduk vastama 100% originaalile. Originaalsusprotsent on sõltuvuses sõiduki valmistamisaastast. Kõige kõrgem latt on ette nähtud 1971 ja hiljem valmistatud sõidukitele ning see on 95%. Kui raske on sellises vanuses sõidukitele leida tänases avatud maailmas originaalosi? Ja millega me õigupoolest tahaksime neid asendada? Kui küsimus on GAZ 21-le GAZ 24 mootori paigaldamisest, siis see on tõepoolest asjaolu, mis välistab vanasõidukina tunnustamise. Nagu ka 1975 aasta Opel Rekordile 1989 Opel Omega või mõne BMW mootori paigaldamine. Muuseas ka Soomes on samasugused nõuded nagu Eestis, kusjuures protsent ei ole küll määratud, kuid praktikas on see reguleeritud selliselt, et kuni detailideni peab sõiduk olema võimalikult lähedane sellele, kuidas ta tehasest tuli. Täpsemat infot leiab sahk.fi lehelt. Ka rooste ja välimuse osas on nõuded sarnased, kuid lati seavad paika tunnustamist teostavad eksperdid. Nimelt hindab nii Eestis kui Soomes ekspert lõpuks ikkagi visuaalset pilti. On tõsi, Eesti eksperdid on natuke nõudlikumad, kuid seetõttu, et vanatehnikaklubid on kokku leppinud, et printsiibis võiks iga vanasõiduk vähemalt tunnustamise aja seisuga seista olla häbenemata eeskujuks. Uunikute Talveralli stiilis sõidukid ei saaks ka Soomes museoajoneuvoks. Ja see ei ole öeldud halvustamiseks, vaid arvestades reaalset pilti võrrelduna suviste vanatehnikaüritustega. Peame arvestama ka Eesti vanasõidukite baasiga, võrreldes Soomega on pink lühem ning hästi säilinud sõidukeid ei leia nii lihtsalt.
2. Soomes on olemas eraldi regulatsioon museoajoneuvo registreerimiseks. Ja sellisele sõidukile antakse musta taustaga number. On tõsi, et liigub ka selliseid masinaid, millel must number juba esmasest registreerimisest, kuid need on pigem erandid. Muuseas, ka Eestis võib vanasõiduk sõita valge numbriga, see on omaniku vaba valik.
Eestis ei ole mittemingisuguseid piiranguid vanade sõidukite kasutamiseks. Must number ei anna tegelikult mingeid olulisi eeliseid, kuid on tõepoolest kvaliteedimärk, mille üle saame uhked olla ka välismaal. Olen avatud ettepanekutele, mis võiksid aidata kaasa musta numbri ja üldiselt vanatehnikaharrastuse populariseerimisele. Seda võiks esialgu teha privaatselt ning soovitavalt suhtleksin ma inimesega, mitte anonüümse solvanguid või halvustavaid hinnnaguid pritsiva "delfi kommentaatoriga".
Julgustan oma vana auto või mootorratta taastanud inimesi rohkem taotlema vanasõidukina tunnustamist ning juba taastamise käigus suhtlema nii ekspertide kui teiste harrastajatega, et vältida ümbertegemist. Ma julgen arvata, et Eestis on kümneid või isegi sadu valge numbriga liikuvaid sõidukeid, mis saaksid kohe või väikese vaevaga musta numbri. Lihtsalt ei julgeta asja ette võtta, eriti kui end asjatundjateks nimetavad inimesed järjepidevalt teevad antireklaami ning väidavad, et see midagi võimatut.
Ilusat jõuluaega ja häid emotsioone ühise hobiga tegelemisel.
Indrek Sirk
Tahaksin tähelepanu juhtida mõnele ebatäpsusele vanasõidukite teemal. Olles ise näinud lähedalt Eestis vastava regulatsiooni arengut ning omades ka veidi teadmisi meie naabrite praktikast tahaksin ümber lükata mõned eksiarvamused:
1. vanasõidukina tunnustamiseks ei pea ükski sõiduk vastama 100% originaalile. Originaalsusprotsent on sõltuvuses sõiduki valmistamisaastast. Kõige kõrgem latt on ette nähtud 1971 ja hiljem valmistatud sõidukitele ning see on 95%. Kui raske on sellises vanuses sõidukitele leida tänases avatud maailmas originaalosi? Ja millega me õigupoolest tahaksime neid asendada? Kui küsimus on GAZ 21-le GAZ 24 mootori paigaldamisest, siis see on tõepoolest asjaolu, mis välistab vanasõidukina tunnustamise. Nagu ka 1975 aasta Opel Rekordile 1989 Opel Omega või mõne BMW mootori paigaldamine. Muuseas ka Soomes on samasugused nõuded nagu Eestis, kusjuures protsent ei ole küll määratud, kuid praktikas on see reguleeritud selliselt, et kuni detailideni peab sõiduk olema võimalikult lähedane sellele, kuidas ta tehasest tuli. Täpsemat infot leiab sahk.fi lehelt. Ka rooste ja välimuse osas on nõuded sarnased, kuid lati seavad paika tunnustamist teostavad eksperdid. Nimelt hindab nii Eestis kui Soomes ekspert lõpuks ikkagi visuaalset pilti. On tõsi, Eesti eksperdid on natuke nõudlikumad, kuid seetõttu, et vanatehnikaklubid on kokku leppinud, et printsiibis võiks iga vanasõiduk vähemalt tunnustamise aja seisuga seista olla häbenemata eeskujuks. Uunikute Talveralli stiilis sõidukid ei saaks ka Soomes museoajoneuvoks. Ja see ei ole öeldud halvustamiseks, vaid arvestades reaalset pilti võrrelduna suviste vanatehnikaüritustega. Peame arvestama ka Eesti vanasõidukite baasiga, võrreldes Soomega on pink lühem ning hästi säilinud sõidukeid ei leia nii lihtsalt.
2. Soomes on olemas eraldi regulatsioon museoajoneuvo registreerimiseks. Ja sellisele sõidukile antakse musta taustaga number. On tõsi, et liigub ka selliseid masinaid, millel must number juba esmasest registreerimisest, kuid need on pigem erandid. Muuseas, ka Eestis võib vanasõiduk sõita valge numbriga, see on omaniku vaba valik.
Eestis ei ole mittemingisuguseid piiranguid vanade sõidukite kasutamiseks. Must number ei anna tegelikult mingeid olulisi eeliseid, kuid on tõepoolest kvaliteedimärk, mille üle saame uhked olla ka välismaal. Olen avatud ettepanekutele, mis võiksid aidata kaasa musta numbri ja üldiselt vanatehnikaharrastuse populariseerimisele. Seda võiks esialgu teha privaatselt ning soovitavalt suhtleksin ma inimesega, mitte anonüümse solvanguid või halvustavaid hinnnaguid pritsiva "delfi kommentaatoriga".
Julgustan oma vana auto või mootorratta taastanud inimesi rohkem taotlema vanasõidukina tunnustamist ning juba taastamise käigus suhtlema nii ekspertide kui teiste harrastajatega, et vältida ümbertegemist. Ma julgen arvata, et Eestis on kümneid või isegi sadu valge numbriga liikuvaid sõidukeid, mis saaksid kohe või väikese vaevaga musta numbri. Lihtsalt ei julgeta asja ette võtta, eriti kui end asjatundjateks nimetavad inimesed järjepidevalt teevad antireklaami ning väidavad, et see midagi võimatut.
Ilusat jõuluaega ja häid emotsioone ühise hobiga tegelemisel.
Indrek Sirk