10-01-2015, 18:39 PM
Head kaasfoorumlased Gert ja Martti
Lugesin mitu korda teie postitusi, aga ei saanud päris hästi aru, kuidas vanasõidukina tunnustamine ning sõidukile musta numbri kinnitamine on seotud teie soovidega.
Gert soovib, et noored vanatehnikahuvilised saaksid oma tehnikat soodsamalt tarbida. Ja tema ajurakud töötavad ainult Eesti vanatehnika säilitamise suunal. Aga kuidas sellele saaks kaasa aidata musta värvi registreerimismärgiga? Sõiduki tarbimisel ehk kasutamisel liikluses ei ole mitte mingit vahet, mis värvi on registreerimismärk. Kui kogu mure on selles, et LKF saadab meeldetuletusi vajaduse kohta registreeritud sõidukeid kindlustada, siis täpselt samamoodi toimib see kogu tsiviliseeritud maailmas. Kas Sinu idee on selles, et teatud vanusepiirist alates ei oleks sõidukite kindlustamine üldse kohustuslik? Või peaks see olema odavam? Vabatahtlikuks ei saa kahjuks mootorsõidukite kindlustamist muuta, sest eelkõige on kohustuslik kindlustus vajalik kannatanule kahju hüvitamise tagamiseks. See ei ole muuseas noore inimese jaoks üldjuhul ka mitte odavam, kuna enda tekitatud kahju tuleks ikkagi hüvitada. Noorel on statistika kohaselt suurem tõenäosus kahju põhjustada - kogenematus ja kehvema juhitavusega vanem auto jne annavad selleks põhilise aluse. Kindlustuse hinna paneb paika turusituatsioon - nõudlus ja pakkumine, kahjude suurus.
Mina olen ka sõidukeid ajutiselt arvelt kustutanud, aga ei ole saanud LKF-st arveid. Gert, mis on Sinu probleem? Ma küll ausalt öeldes ei tahaks Sind enam nõustada arvestades Sinu suhtumist Eesti õiguskorda, aga eelkõige seda, kuidas Sa kandsid selle üle minule olukorras, kus tegelikult aitasin Sind heast südamest (ja tasuta nagu kümneid selle foorumi kasutajaid). Kuid olen valmis tegema erandi ja arutlema, mis oli konkreetselt põhjuseks, et asjad ei sujunud. Kui küsimus on mingis aastate taguses juhtumis, siis ei ole mõtet seda muidugi arutada, sest olukord on tänaseks oluliselt muutunud .
Täiesti õige on Gerdi antud soovitus kontrollida ajutiselt registrist kustutatud sõidukeid. Kui tõepoolest olete sõiduki omanikuna otsustanud kasutada seda moodust, siis teie enda poolt määratud tähtaja möödudes loetakse sõiduk jälle registris olevaks. Aga seda otsustab ju omanik ise, mis ajast ta soovib, et sõiduk oleks jälle registris. Sellest ajast peab ka sõidukil olema kindlustus. Kui omanik selle ära unustab, siis rakendub tõepoolest sundkindlustus. See on juba pikalt arutatud teema ühes teises arutelus. Kui inimene unustab ära, mis talle kuulub ning millised kohustused talle tema elukohariik on kehtestanud, siis järgnevad sanktsioonid igas riigis. Aga need on välditavad.
Kõik kindlustusega seotud probleemid muutuvad olematuks, kui sõiduki viimase ülevaatuse ja kindlustuse lõppemisest on möödunud rohkem kui 2 aastat. See on väga soodne regulatsioon ja suurepärane viis säilitada kasvõi aastakümneid oma sõidukeid muretsemata kindlustuse pärast, aga samas säilitades võimaluse väga lihtsalt ja kuludeta riigi ees asuda taas sõidukit kasutama - kui sõiduk tehniliselt korras, siis vaid ülevaatuse ja kindlustuse tegemise vaev ja kohe liiklusse.
Martti võiks ka oma ettepanekuid selgitada, sest ma ei saa neist aru. Kaskokindlustust mulle teadaolevalt vanematele kui 10 aastat sõidukitele Eestis kindlustusseltsid üldjuhul ei paku. Küll saab vanemaid sõidukeid kindlustada muu varana. Üldjuhul see kindlustuskaitse ei laiene sõidukite kasutamisele liikluses. Hinna paneb paika turg. Kui on rohkem teenuse tarbijaid ja väiksem risk, siis alaneb ka hind. Näiteks loobusid Eesti kindlustusseltsid mõned aastad tagasi Dodge Viperite kindlustamisest või kehtestasid sellele väga kõrge hinna ning lisatingimused.
Mis puutub kohustuslikku kindlustusse, siis see on ette nähtud sõiduki kasutaja poolt teisele liiklusõnnetuse osalisele tekitatud kahju hüvitamiseks. See tähendab, et kohustuslikust kindlustusest ei ole muud kasu kui see, et ei pea omast taskust kinni maksma ka teiste inimeste vara. Ma vabandan, et selliseid aabitsatõdesid siin üle kordan, kuid jäi mulje, et kindlustuse põhimõtted on segamini läinud. Kui küsimus on selles, et oled kannatanu ja kindlustusselts ei hinda Sinu sõidukit piisavalt kõrgelt, siis tuleb enda eest võidelda. Sõiduki väärtus on tema turuväärtus ning selle hindamiseks on võimalik tellida ekspertiis. Väide, et kindlustusseltsid vaatavad esmalt vaid üldist pilti ning püüavad vähem maksta, on iseenesest õige. Kuid avades nende silmad ja lastes sõiduki ära hinnata tema tegelikku seisukorda arvestades on võimalik saada ka oluliselt kõrgem hüvitis või remont. Igaks juhuks juhin tähelepanu ka sellele, et tegelik turuhind ja sõiduki omaniku soovunelmad on tihti mitmekordse vahega. Ja iga autosse panustatud euro ei tõsta samavõrra tema turuväärtust. Aga seda ei pea vanatehnikaga tegelejatele ilmselt keegi meenutama. Me teame niigi, et ostes kopikale uued rehvid ei tõuse tema väärtus rehvide hinna võrra. Ja et ka mootori kapitaalremont ei tõsta tegelikult sõiduki turuväärtust samas vääringus nagu sinna raha sisse pandi.
See on väga huvitav mõte luua veel mingi eraldi hobiautode register. Kas kusagil mujal maailmas on selline asi olemas? Mis kriteeriumide alusel sinna registrisse sõidukeid kantakse? Mis eesmärgil? Kes hindab MB W123, kas see on "veel elus olev auto" või hoopis hobisõiduk? Kes selle kinni maksab? Mis garantii või kvaliteedimärgi see annab?
Me oleme kõik tegelikult jutumehed. Teeme midagi ära ja naudime seda. Ei ole vaja tühja kogu aeg targutada, teisi kritiseerida ja kõige üle viriseda. Kui on konkreetne mõte, ütle välja. Aga ebaselge jauramine raiskab meie kõigi aega.
Ilusat jätkuvat aastat
Indrek
Lugesin mitu korda teie postitusi, aga ei saanud päris hästi aru, kuidas vanasõidukina tunnustamine ning sõidukile musta numbri kinnitamine on seotud teie soovidega.
Gert soovib, et noored vanatehnikahuvilised saaksid oma tehnikat soodsamalt tarbida. Ja tema ajurakud töötavad ainult Eesti vanatehnika säilitamise suunal. Aga kuidas sellele saaks kaasa aidata musta värvi registreerimismärgiga? Sõiduki tarbimisel ehk kasutamisel liikluses ei ole mitte mingit vahet, mis värvi on registreerimismärk. Kui kogu mure on selles, et LKF saadab meeldetuletusi vajaduse kohta registreeritud sõidukeid kindlustada, siis täpselt samamoodi toimib see kogu tsiviliseeritud maailmas. Kas Sinu idee on selles, et teatud vanusepiirist alates ei oleks sõidukite kindlustamine üldse kohustuslik? Või peaks see olema odavam? Vabatahtlikuks ei saa kahjuks mootorsõidukite kindlustamist muuta, sest eelkõige on kohustuslik kindlustus vajalik kannatanule kahju hüvitamise tagamiseks. See ei ole muuseas noore inimese jaoks üldjuhul ka mitte odavam, kuna enda tekitatud kahju tuleks ikkagi hüvitada. Noorel on statistika kohaselt suurem tõenäosus kahju põhjustada - kogenematus ja kehvema juhitavusega vanem auto jne annavad selleks põhilise aluse. Kindlustuse hinna paneb paika turusituatsioon - nõudlus ja pakkumine, kahjude suurus.
Mina olen ka sõidukeid ajutiselt arvelt kustutanud, aga ei ole saanud LKF-st arveid. Gert, mis on Sinu probleem? Ma küll ausalt öeldes ei tahaks Sind enam nõustada arvestades Sinu suhtumist Eesti õiguskorda, aga eelkõige seda, kuidas Sa kandsid selle üle minule olukorras, kus tegelikult aitasin Sind heast südamest (ja tasuta nagu kümneid selle foorumi kasutajaid). Kuid olen valmis tegema erandi ja arutlema, mis oli konkreetselt põhjuseks, et asjad ei sujunud. Kui küsimus on mingis aastate taguses juhtumis, siis ei ole mõtet seda muidugi arutada, sest olukord on tänaseks oluliselt muutunud .
Täiesti õige on Gerdi antud soovitus kontrollida ajutiselt registrist kustutatud sõidukeid. Kui tõepoolest olete sõiduki omanikuna otsustanud kasutada seda moodust, siis teie enda poolt määratud tähtaja möödudes loetakse sõiduk jälle registris olevaks. Aga seda otsustab ju omanik ise, mis ajast ta soovib, et sõiduk oleks jälle registris. Sellest ajast peab ka sõidukil olema kindlustus. Kui omanik selle ära unustab, siis rakendub tõepoolest sundkindlustus. See on juba pikalt arutatud teema ühes teises arutelus. Kui inimene unustab ära, mis talle kuulub ning millised kohustused talle tema elukohariik on kehtestanud, siis järgnevad sanktsioonid igas riigis. Aga need on välditavad.
Kõik kindlustusega seotud probleemid muutuvad olematuks, kui sõiduki viimase ülevaatuse ja kindlustuse lõppemisest on möödunud rohkem kui 2 aastat. See on väga soodne regulatsioon ja suurepärane viis säilitada kasvõi aastakümneid oma sõidukeid muretsemata kindlustuse pärast, aga samas säilitades võimaluse väga lihtsalt ja kuludeta riigi ees asuda taas sõidukit kasutama - kui sõiduk tehniliselt korras, siis vaid ülevaatuse ja kindlustuse tegemise vaev ja kohe liiklusse.
Martti võiks ka oma ettepanekuid selgitada, sest ma ei saa neist aru. Kaskokindlustust mulle teadaolevalt vanematele kui 10 aastat sõidukitele Eestis kindlustusseltsid üldjuhul ei paku. Küll saab vanemaid sõidukeid kindlustada muu varana. Üldjuhul see kindlustuskaitse ei laiene sõidukite kasutamisele liikluses. Hinna paneb paika turg. Kui on rohkem teenuse tarbijaid ja väiksem risk, siis alaneb ka hind. Näiteks loobusid Eesti kindlustusseltsid mõned aastad tagasi Dodge Viperite kindlustamisest või kehtestasid sellele väga kõrge hinna ning lisatingimused.
Mis puutub kohustuslikku kindlustusse, siis see on ette nähtud sõiduki kasutaja poolt teisele liiklusõnnetuse osalisele tekitatud kahju hüvitamiseks. See tähendab, et kohustuslikust kindlustusest ei ole muud kasu kui see, et ei pea omast taskust kinni maksma ka teiste inimeste vara. Ma vabandan, et selliseid aabitsatõdesid siin üle kordan, kuid jäi mulje, et kindlustuse põhimõtted on segamini läinud. Kui küsimus on selles, et oled kannatanu ja kindlustusselts ei hinda Sinu sõidukit piisavalt kõrgelt, siis tuleb enda eest võidelda. Sõiduki väärtus on tema turuväärtus ning selle hindamiseks on võimalik tellida ekspertiis. Väide, et kindlustusseltsid vaatavad esmalt vaid üldist pilti ning püüavad vähem maksta, on iseenesest õige. Kuid avades nende silmad ja lastes sõiduki ära hinnata tema tegelikku seisukorda arvestades on võimalik saada ka oluliselt kõrgem hüvitis või remont. Igaks juhuks juhin tähelepanu ka sellele, et tegelik turuhind ja sõiduki omaniku soovunelmad on tihti mitmekordse vahega. Ja iga autosse panustatud euro ei tõsta samavõrra tema turuväärtust. Aga seda ei pea vanatehnikaga tegelejatele ilmselt keegi meenutama. Me teame niigi, et ostes kopikale uued rehvid ei tõuse tema väärtus rehvide hinna võrra. Ja et ka mootori kapitaalremont ei tõsta tegelikult sõiduki turuväärtust samas vääringus nagu sinna raha sisse pandi.
See on väga huvitav mõte luua veel mingi eraldi hobiautode register. Kas kusagil mujal maailmas on selline asi olemas? Mis kriteeriumide alusel sinna registrisse sõidukeid kantakse? Mis eesmärgil? Kes hindab MB W123, kas see on "veel elus olev auto" või hoopis hobisõiduk? Kes selle kinni maksab? Mis garantii või kvaliteedimärgi see annab?
Me oleme kõik tegelikult jutumehed. Teeme midagi ära ja naudime seda. Ei ole vaja tühja kogu aeg targutada, teisi kritiseerida ja kõige üle viriseda. Kui on konkreetne mõte, ütle välja. Aga ebaselge jauramine raiskab meie kõigi aega.
Ilusat jätkuvat aastat
Indrek