Plaan "Delta"
#21

Ise olen kunagi tehnikahuvi algfaasis pikemat aega edasi liikunud Š-62 mootori jõul. Laagriprobleemi selle pronkspuksi tõttu ei olnud, küll aga tõesti oligi see, et sidurikorvilt lendas ühel hetkel hammasratas minema. Saigi see siis sinna keevitatud. Siduril oli vist mäletamist mööda kaks hõõrdketast V-50 kolme vastu. Need tekstoliidist või sarnasest materjalist kettad midagi vastu ei pidanud. Õnneks sain ühest Š-57 mootorist alumiiniumist kettad, nendega sai sõidetud muretult palju palju ning on siiamaani mul mingis mopeedi mootoris sees. Kas need 57'd tulidki selliste hõõrdketastega või mitte, seda ei tea. Pigem oli eelmine omanik need ise teinud. Nende mopeedide mootoritega kehtib vana tõde, et mida vanemat varuosa õnnestub kasutada, seda kvaliteetsem tuleb. Lisaks on ka vanad Š'de silindrid pisut suuremate avadega. 
Eks need mopeedid sai omal ajal põlve otsas kiiruga kokku ladutud, et kiiremini tagasi sõitma saaks. Arvan, et kui tänapäeval korralike vahenditega kokku panna, siis oleks nagu öö ja päev ning saaks masinat üsna muretult kasutada.


Manustatud failid Pisipilt (pisipildid)
   
Vasta
#22

Š-62 siduri plastmassist hõõrdkettad olid tõesti üks s@£$häda. sidurikorv niitis neil kiiresti nukad maha ja siis oli pekkis. Ise tegin uued kettad mingist tekstoliiditaolisest materjalist. Hulga saagimist ja viilimist oli, aga sõitatahtmine oli hirmus suur! Arvasin küll, et needki kaua vastu ei pea, aga olin valmis leppima ka paari tiiruga. Materjal aga osutus nii sigakõvaks, et kui ükskord palju-palju kilomeetreid hiljem siduri lahti võtsin, olid ketaste nukid sidurikorvile lohud sisse söönud. Nukid ise aga olid nagu äsja tehtud, ei mingit kulumist.
Delta V-50 mootoril olid need kettad vist malmist. Igatahes ei olnud nendega kunagi probleeme. Kui hästi otsin, on mul ehk neid sidurikettaid veel kusagil alleski.

Füüsika on valus ja matemaatika teeb vaeseks, kui sa nende sõber ei ole.
Vasta
#23

parem  , kui  mopo  mootori  kohapealt  selline  väljend  kohane ,  pigem    vähem    pask    ,   on   nn  lillekujuline  sidurikorv , millel   servade  kandepind suurem  ja  vähem  terav .
Vasta
#24

(18-03-2015, 15:00 PM)Basilio Kirjutas:  
(18-03-2015, 12:44 PM)Marekv Kirjutas:  Ma ei tea kas see just tüüpviga aga mul juhtus osadel sidurikorvi küljes olev hammasrattas lahti tulema. See vist oli pressitud sinna kui õigesti mäletan.
Jah, oli küll nii. Eriti Š-62-l ei jäänud ta muidu pidama kui tuli oskajal mehel kinni keevitada lasta ja siis drelli otsa kinnitatud käiaga "konnud" maha lihvida, muidu ei hakanud sidur lahutama. V-50 mootoril ei mäleta enam hästi, sellel oli asju veits tugevdatud ja kettaid juurde pandud. Š-62-l oli siduril veel üks häda - kõige pealmine ketas, mis pärast vedru kokku surumist tuli kuskile poole keerata, et aukudest läbi ulatuvad pulgad ära lukustuksid, kippus alguses kogu aeg ise lahti tulema. Tuli puurida kaks pisikest auku ja traadijupp neist läbi pista et see ketas ise lahti pöörata ei saaks. Jällegi ei mäleta kas V-50-l sama jama oli või mitte. Selle mootoriga oli mul probleeme vähe.

See lahkuv vedru kaan oli tihti sellest et kasutati Š-57-58 kaant(mootor pöörles teist pidi) V-50 kaan ei tahtunud jälle peale minna.Omal ajal see Š-62 sõitis minul päris hästi,seni masin ära virutati.Minul oli probleemiks rohkem mootor,mida sai oma tolle aegsete oskuste kohaselt tuunitud  Big Grin
Vasta
#25

Kuna siin juba vanamopeedide asjatundjad koos, siis värskendaks mälu. Š-62 mootoril oli minu mäletamist mööda käigukastis kübe kiirem ülekanne kui V-50 mootoril?
ja veel - V-52 oli pedaalidega, V-57 ja V-58 oli üks pedaalidega ja teine käimalöömisvändaga, mis liikus ettepoole, mitte taha, oli nii? Aga kumb oli kumb? Kõik kolm eelpool nimetatut olid vist kontaktsüütega ja väntvõll pöörles ratastele vastupidises suunas. Alates Š-62-st käis väntvõll juba ratastega samas suunas ja oli kontaktivaba süüde. Käimalöömisvänt aga käis tahapoole nagu tsiklitel. Correct?

Füüsika on valus ja matemaatika teeb vaeseks, kui sa nende sõber ei ole.
Vasta
#26

(19-03-2015, 09:58 AM)Basilio Kirjutas:  Kuna siin juba vanamopeedide asjatundjad koos, siis värskendaks mälu. Š-62 mootoril oli minu mäletamist mööda käigukastis kübe kiirem ülekanne kui V-50 mootoril?
ja veel - V-52 oli pedaalidega, V-57 ja V-58 oli üks pedaalidega ja teine käimalöömisvändaga, mis liikus ettepoole, mitte taha, oli nii? Aga kumb oli kumb? Kõik kolm eelpool nimetatut olid vist kontaktsüütega ja väntvõll pöörles ratastele vastupidises suunas. Alates Š-62-st käis väntvõll juba ratastega samas suunas ja oli kontaktivaba süüde. Käimalöömisvänt aga käis tahapoole nagu tsiklitel. Correct?

Eks alguse sai see Jawa 552 mootorist,mille omal moel venelased kopeerisid ja panid nimeks Š-50 edasi tuli Š-51(veidi võimsam ja disain muutus),järgnes Š-52(lisandus mootorisse spidomeetri ajam) selle seeria lõpetasid Š-57 ja Š-58(disain läks kandiliseks ja käigukast tehnoloogiliselt lihtsamaks).Kõigil neil olid samad kasti ülekanded(teine käik oli otse) ja käivitus pedaalidest va Š-58 mis sai käivitus vända(pedaali liikumis suunas). Kõigil neil käis väntvõll  siduri poolt vaadatuna päripäeva.
80datel valmis uus mootor Š-62 käigukastist kadus otse käik tänu millele väntvõll pandi teistpidi pöörlema ja käivitus vänt toimis "õiges"suunas.Lisandus elektron süüde võimsama generaatoriga.Teise käigu ülekanne oli alla 1(0,92) Mulle endale see mootor eriti meeldis,mäletan kui kolmekesi sõitsime kaasas veel 5l õlle anum ja masina spidomeetri seier jooksi põhja  Wink  Käigukasti ülekanded ja konstruktsioon jäi nõrgaks. Seepärast 84a valmis uus mootor V-50,mille konstruktsioone oli igati tugevdatud(suurem kolvi sõrm,kolme kettaga sidur ja ka käigukasti ülekandeid muudeti (teine käik oli 1,1 vist).Hiljem lisandus jalgkäikudega varjant V-501.Moderniseerituna toodeti neid peaaegu 90date lõpuni.Kuigi kvaliteet oli kõvasti langend võrrelduna Š mootoritega.
Vasta
#27

Tehnilises passis on, et esimene käik on 2.08 ja teine 1.17 Tegu siis 86a väljalaskega.
Vasta
#28

On olnud õnne omada V-50 mootoriga minimoppi ja Deltat omal ajal. Eelnevalt oli juttu käiguvõlli peal asuvast käiguvahetusmuhvist. Sellel kippusid otstes olevad kõrvad kumeraks kuluma, põhjuseks kehvasti reguleeritud käigutross ja oskamatu rattur. Enda omale panin uue muhvi, kestis aastaid. Tuleb vaid mõistusega käiku vahetada. Siduriga sama teema - ei ole mõtet koha pealt ära minna sidurit sada meetrit libistades. Pigem anna jalaga väike hoog sisse ja siis sidur lahti, kestab väga hästi. Soovitan sul terve mootori üksiti lahti harutada, see pole raketiteadus. Vajalikud jubinad ära vahetada, uued tihendit kaante vahele, trossid ilusti ära regullida ja sõidad tükk aega muretult. Ainuke jama oli tõesti nende hõbeplokkidega, neid läks nagu leiba. Miniga sõites mingi aeg oli ühes käes haamer, et vajaduse korral plokile äsada, kui ära hakkas närtsima. Bensu sisse 2T õli segades ära koonerda, pigem olgu siuke paras sinine sumpsist väljas, on kindel et kokku ei jookse Big Grin . Edu nokitsemisel.
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne