Kolvi valamine
#41

(19-03-2015, 20:55 PM)maitus Kirjutas:  Ok, võin ka natuke õpetada. Väga sarnane Hr TALUPOEG TALUJA õpetusega. Niisiis, võtad kolvi, aga pooleks ei sae, siis valad selle kolvi kahekomponentset silikooni täis. Siis tirid selle silikooni sealt kõvenenult välja ja saad väga täpse kolvi sisu vormi. Siis paned selle vormi samuti silindrisse, aga ei vala sinna mitte alumiiniumi, vaid vaha. Silikoon tuleb ka vaha seest ilma vaha kahjustamata välja. Siis kuumutad silndrit ja saad ka vaha sedasi selle seest kätte. Veel parem kui silinder käib ka kahest poolest kokku. Siis teed selle vahast kolvi külge valukanalid- samuti vahast ja katad selle vahast vormi igalt poolt mitu korda sellise nö "värviga", mille segad kokku peenikesest kvartsliivast, kaoliinist, grafiidipulbrist ja vesiklaasist. Lõpuks puistad veel kogu kupatuse kvartsliivaga üle. Siis jätad selle vormi kuivama. Kui on kuiv, siis keerad tagurpidi ja paned ahju. Nii sulab vaha vormist välja ja kuumust tõstes, põlevad ka viimased vaha jäägid ära, jättes vormi pinnale väga õhukese tahmakihi, mis hõlbustab pärast valatise vormist eraldumist. Sellise meetodiga saab ideaalse kolvi sisepinna, mida ei olegi vaja töödelda. Alumiiniumiks kasutada jah vanu kolbe ja sulatamisel tuleb sulaalumiiniumile lisada räbustit, mis tõstab oksiidid sulametalli pinnale ja eemaldab gaasid, mis mulle tekitavad. Mida selleks räbustiks aga kasutatakse, seda ma ei tea, aga mul oleks väga hea meel kui mõni asjatundja mulle seda seletaks Smile . Sellise meetodiga valatakse väga keerulisi detaile, milledele on muldvormide tegemine väga keeruline, ja detaile, millede konstruktsioon, ei võimalda pärast mehhaanilist töötlemist. Näiteks tehakse nii õmblusmasinate korpusi. Ka skulptuure valatakse sama tehnikaga.

Räbustiks mina oma töödes kasutasin soola ja nagu sool sisse saab nii kohe roostevaba lusikaga segama, kuni räbu on pinnal ja siis kokku riisuda.
Et alumiin hapnikuga ei reageeriks käib talle puusöe tolm peale.
Vahetult enne valamist aga võib soodat lisada, mis muudab metalli voolavamaks.
Omal kohal on ka väike tina lisand, mis teeb alumiini tihedamaks ja paremini töödeldavaks.
Oleks fotokat paneks võrri kolvi vormist ka pildid jutu juurde.
Valamisnõuks aga on hea tilaga kohvikann.
Nimelt tila algab altpoolt alumiini pealiskihti ja seega räbu ja muud jama tuleb algul ainult sorts, mis on mõistlik mujale kallata.
Vasta
#42

(19-03-2015, 23:42 PM)2715 Kirjutas:  Räbustiks mina oma töödes kasutasin soola ja nagu sool sisse saab nii kohe roostevaba lusikaga segama, kuni räbu on pinnal ja siis kokku riisuda.
Et alumiin hapnikuga ei reageeriks käib talle puusöe tolm peale.
Vahetult enne valamist aga võib soodat lisada, mis muudab metalli voolavamaks.
Omal kohal on ka väike tina lisand, mis teeb alumiini tihedamaks ja paremini töödeldavaks.
Oleks fotokat paneks võrri kolvi vormist ka pildid jutu juurde.
Valamisnõuks aga on hea tilaga kohvikann.
Nimelt tila algab altpoolt alumiini pealiskihti ja seega räbu ja muud jama tuleb algul ainult sorts, mis on mõistlik mujale kallata.

Vot see on kasulik info. Mul tuleb hakata üht teist valama varsti. aga just see teadmine puudus- tänan Smile !
Kas tavalist keedusoola, ja kui palju seda panna tuleb? Ja mis soodat- on neid ju ka kahte sorti ? Millal see söetolm peale pannakse ja kas jahvatad siis sütt selleks? Huvitav, kas samad asjad ka messingu valamisel abiks oleks? Ja tina- kui palju tina? Kas see tina Al omadusi ei muuda- tegu ju siis juba pronksiga ju ?
Vasta
#43

(19-03-2015, 23:28 PM)Armin Kirjutas:  ...
Niisama  plönni ka ei viitsi alguses valada Big Grin

"Niisama plönnist" kõik pihta hakkabki. Enne teist sammu tuleb esimene teha.

Ehk on inspiratsiooniks... Ise valasin, ise treisin. Ja alguses valasin ikka niisama plönni lihtsalt katsetamise mõttes.
[Pilt: Pilt036.jpg][Pilt: Pilt038.jpg]
[Pilt: Pilt001.jpg]
[Pilt: Pilt060.jpg][Pilt: Pilt063.jpg]
[Pilt: Pilt062.jpg]

Ja isevalatud saeraami rihmaseibid töötavad siiamaani. Jõudu tööle!  Wink
Vasta
#44

(20-03-2015, 00:04 AM)maitus Kirjutas:  Vot see on kasulik info. Mul tuleb hakata üht teist valama varsti. aga just see teadmine puudus- tänan Smile !
Kas tavalist keedusoola? Ja mis soodat- on neid ju ka kahte sorti ? Millal see söetolm peale pannakse ja kas jahvatad siis sütt selleks? Huvitav, kas samad asjad ka messingu valamisel abiks oleks? Ja tina- kui palju tina? Kas see tina Al omadusi ei muuda- tegu ju siis juba pronksiga ju ?

Jah, täiesti tavalist soola.
Soodaga on selline asi, et seda on vene ajast jäänud ja kotil on kirjas tehniline sooda.
Sütt iseenesest pole jahvatanud vaid ahjust võtnud ja näpuvahel pudistanud sulametalli peale.
Süsi läheb peale kohe, kui nõu põhja tekib sulametall sest valasin kolbe ja niisama õhu käes põlevad osad elemendid välja ja jääb metall selline pudrune.
Tina sisaldusega aga peab iga asja jaoks loominguliselt käituma.
Kolvile vast poole liitri sulametalli kohta läks seda 10mm jootetina varrast 2cm jupp.
Tina lisamine teeb valmistoote treimise lihtsamaks, kuna ei teki terakasvajat ning pind jääb peegelsile.
Pronksi ja vase valamist pole nii tõsiselt vaja olnud, et oleks mõtet proovida.
Vasta
#45

(20-03-2015, 01:52 AM)donn Kirjutas:  Ehk on inspiratsiooniks... Ise valasin, ise treisin. Ja alguses valasin ikka niisama plönni lihtsalt katsetamise mõttes.

Kas kasutasid ka räbustit? Kui jah, siis mida ja mis vahekorras?
Vasta
#46

(20-03-2015, 09:06 AM)2715 Kirjutas:  Soodaga on selline asi, et seda on vene ajast jäänud ja kotil on kirjas tehniline sooda.
Kiibitseks veidi, kuna koolikeemiast on natuke veel meeles. Keemiaõpetaja oli karm mutt...
Soodat on kahte sorti - naatriumkarbonaat(Na2CO3) ehk pesusooda ja naatriumvesinikkarbonaat(NaHCO3) ehk söögisooda. No vähemalt vene ajal neid aineid niiviisi nimetati. Pakun puusalt et tehniline on sama mis pesusooda, aga mõisat selle peale panti ei paneks.

Füüsika on valus ja matemaatika teeb vaeseks, kui sa nende sõber ei ole.
Vasta
#47

Millega sulatusahju kütate, kas gaasi või söega?

Parem varblane käes, kui kajakas pea kohal!
Vasta
#48

(20-03-2015, 09:36 AM)Basilio Kirjutas:  
(20-03-2015, 09:06 AM)2715 Kirjutas:  Soodaga on selline asi, et seda on vene ajast jäänud ja kotil on kirjas tehniline sooda.
Kiibitseks veidi, kuna koolikeemiast on natuke veel meeles. Keemiaõpetaja oli karm mutt...
Soodat on kahte sorti - naatriumkarbonaat(Na2CO3) ehk pesusooda ja naatriumvesinikkarbonaat(NaHCO3) ehk söögisooda. No vähemalt vene ajal neid aineid niiviisi nimetati. Pakun puusalt et tehniline on sama mis pesusooda, aga mõisat selle peale panti ei paneks.

Vahe on seal siiski vahel. Olen kusagilt lugenud, et söögisooda muutmine pesusoodaks (ju see ongi siis see tehniline sooda), seisneb lihtsalt söögisooda kuumutamises ja selle tulemusena eraldub sealt vesinik.
Vasta
#49

Rihmaseibide tarbeks sai sepaääsil sulatatud. Sulatusanumaks oli paksuseinalisest torust tehtud topsik, pikk saba küljes. Rihmaseibide toorikutele sai võimalusel sobiv kiilusoonega terasest südamik sisse sätitud. Osad  paarkümmend aastat või isegi rohkem kasutusel olnud. Osad seisavad niisama, ootavad oma kohta. Rihmaseibidele sobivad vormiks õhukesest plekist konservikarbid. Terasest südamikuga toorikutele olen ise vorme koostanud: aluseks terasest plaat, sellele poldi ja suure seibi abil südamik, ümber vajaliku läbimõõduga vits, asendi fikseerimiseks väljapoole mõned tihvtid. Paksemast materjalist vorm vajab kindlasti eelsoojendamist, vahel piisab elektripliidist, vahel mitte.
Väiksemate asjade tarbeks olen kasutanud ka elektriahju, niinimetatud muhvelahi, mis kirjade järgi saavutas kuni 900 kraadi. Treitoorikute jaoks on vormideks olnud plekist keeratud torud, mille ümber vedrust või millestki muust sobivast asjast rõngad.

Kes oskab, see teeb - kes ei oska, see õpetab!
Vasta
#50

(20-03-2015, 20:16 PM)maitus Kirjutas:  Olen kusagilt lugenud, et söögisooda muutmine pesusoodaks (ju see ongi siis see tehniline sooda), seisneb lihtsalt söögisooda kuumutamises ja selle tulemusena eraldub sealt vesinik.
Kui nii, siis ei tohiks teoreetiliselt vahet olla kumba soodat kasutada.

Füüsika on valus ja matemaatika teeb vaeseks, kui sa nende sõber ei ole.
Vasta
#51

(20-03-2015, 20:45 PM)Basilio Kirjutas:  
(20-03-2015, 20:16 PM)maitus Kirjutas:  Olen kusagilt lugenud, et söögisooda muutmine pesusoodaks (ju see ongi siis see tehniline sooda), seisneb lihtsalt söögisooda kuumutamises ja selle tulemusena eraldub sealt vesinik.
Kui nii, siis ei tohiks teoreetiliselt vahet olla kumba soodat kasutada.

Põhimõtteliselt küll kui see vesinik seal nalja ei hakka tegema Big Grin ...
Vasta
#52

(20-03-2015, 20:16 PM)maitus Kirjutas:  Vahe on seal siiski vahel. Olen kusagilt lugenud, et söögisooda muutmine pesusoodaks (ju see ongi siis see tehniline sooda), seisneb lihtsalt söögisooda kuumutamises ja selle tulemusena eraldub sealt vesinik.


Vastab tõele, olen niiviisi teinud pesusoodat.
Vasta
#53

(20-03-2015, 00:04 AM)maitus Kirjutas:  ... Huvitav, kas samad asjad ka messingu valamisel abiks oleks? Ja tina- kui palju tina? ...

Seda on küll varemalt juba mainitud, aga messingu valamisel asi eriti tõsine - ventilatsioon olgu hea.
Tsingi aurud võivad pahandust teha hilisemas elus. Google otsingusõnaks "metal fume fever."
Vasta
#54

(20-03-2015, 09:08 AM)maitus Kirjutas:  Kas kasutasid ka räbustit? Kui jah, siis mida ja mis vahekorras?
Mingit teaduslikku uurimustööd ei teinud, st, et tunde järgi sai pandud ja selleks, et sool kenasti sulaalumiiniumisse jõuaks pakkisin törtsu küpsetusfooliumi sisse ja surusin selle anuma põhja (nagu minu poolt lisatud lingi all videotes näha, soovitan soojalt vaadata!). Foolium sulas üles ja sool kandus ühtlaselt sulaalumiiniumisse. Sama tegin enne valamist soodaga (iga kord kipun unustama, mis täpselt mille jaoks oli).

(20-03-2015, 14:41 PM)viplala Kirjutas:  Millega sulatusahju kütate, kas gaasi või söega?
Esimest ahju kütsin puiduga. Toimis kenasti, aga tuhka ja hõõguvaid ebemeid lendus sundõhutuse tõttu palju, sestap ei soovita. Hiljem ehitasin pihusti vana õli, bensiini ja diisli tarbeks. Sama koguse alumiiniumi sulatamise aeg vähenes kaks korda.
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne