08-09-2017, 11:17 AM
Kõik olulised kokkulepped, mis puudutavad võõra maa kasutamist, peaksid olema kinnistusraamatusse kantud. Kinnistusraamatusse kantud (ja seega notariaalselt sõlmitud) kokkulepped kehtivad igakordse kinnistu omaniku suhtes, s.o jäävad võõrandamisel kehtima. Kõik kokkulepped, mida kinnistusraamatust ei paista (väljavõtte saad osta kinnistusraamatust mõne euro eest), võib ostja ära unustada.
1) Elektrikilbi osas peaks vaatama, kelle kilp on. Kui nt Elektrilevi, siis neil on ilmselt selle paigaldamiseks-hooldamiseks ja kinnistu omaniku talumiskohustustuse tagamiseks mingi leping ja asjaõigus olemas. Samas ei pruugi see liini kasutajale õigusi anda ja kui tõesti peaks olema kilbi juurde pääsemiseks vajadus, siis peaks olema igakordne nõusolek (või edasist juurdepääsu tagav kokkulepe).
2) Sissesõit: kui tee võõral kinnistul ja tegemist ei ole KOV-ga kokkuleppel avalikuks kasutamiseks määratud teega (selle kohta saab infot omavalitsusest), siis on vajalik servituudi seadmine. Leping notaris + kantakse kinnistusraamatusse. Jah, ainukese tee üleskündmisel saab nõuda kohtust juurdepääsu määramist, takistamise lõpetamist jne aga siis tegeletakse juba tagajärgedega kohtus oma kulul. Võtke maaamet.ee ette katastrikaart ja kitsenduste kaart ning vaadake, mis kinnistutest juurdepääs üle või läbi käib, kust tuleb vesi, kust kulgevad muud trassid. Mingi ostja suhtes kehtima jääv õigus peaks kõigi suhtes olemas olema.
3) Põllunurkade sirgeksajamine: võõra kinnistu kasutamine ikka ainult kokkuleppel, kinnistu omanikul on oma õigused ja need saab maksma panna. Enne peaks muidugi selgeks tegema, kas ja kuidas põllumehest ise sõltud (teed ja trassid võõral maal vms).
Need on väga üldised viited ja konkreetsete asjaolude põhjal võib olla ka paremaid ja otstarbekamaid lahendusi. Üks oluline soovitus on see, et kinnistu müügi eeltingimusena peaks müüja kõik kokkulepped ostja kooskõlastatud tingimustel ise sõlmima (+kinnistusraamatusse asjaõigusena). Uuel omanikul võib naabriga kontakti saamine ning kokkuleppe saavutamine olla keerulisem ja kindlasti kulukam.
1) Elektrikilbi osas peaks vaatama, kelle kilp on. Kui nt Elektrilevi, siis neil on ilmselt selle paigaldamiseks-hooldamiseks ja kinnistu omaniku talumiskohustustuse tagamiseks mingi leping ja asjaõigus olemas. Samas ei pruugi see liini kasutajale õigusi anda ja kui tõesti peaks olema kilbi juurde pääsemiseks vajadus, siis peaks olema igakordne nõusolek (või edasist juurdepääsu tagav kokkulepe).
2) Sissesõit: kui tee võõral kinnistul ja tegemist ei ole KOV-ga kokkuleppel avalikuks kasutamiseks määratud teega (selle kohta saab infot omavalitsusest), siis on vajalik servituudi seadmine. Leping notaris + kantakse kinnistusraamatusse. Jah, ainukese tee üleskündmisel saab nõuda kohtust juurdepääsu määramist, takistamise lõpetamist jne aga siis tegeletakse juba tagajärgedega kohtus oma kulul. Võtke maaamet.ee ette katastrikaart ja kitsenduste kaart ning vaadake, mis kinnistutest juurdepääs üle või läbi käib, kust tuleb vesi, kust kulgevad muud trassid. Mingi ostja suhtes kehtima jääv õigus peaks kõigi suhtes olemas olema.
3) Põllunurkade sirgeksajamine: võõra kinnistu kasutamine ikka ainult kokkuleppel, kinnistu omanikul on oma õigused ja need saab maksma panna. Enne peaks muidugi selgeks tegema, kas ja kuidas põllumehest ise sõltud (teed ja trassid võõral maal vms).
Need on väga üldised viited ja konkreetsete asjaolude põhjal võib olla ka paremaid ja otstarbekamaid lahendusi. Üks oluline soovitus on see, et kinnistu müügi eeltingimusena peaks müüja kõik kokkulepped ostja kooskõlastatud tingimustel ise sõlmima (+kinnistusraamatusse asjaõigusena). Uuel omanikul võib naabriga kontakti saamine ning kokkuleppe saavutamine olla keerulisem ja kindlasti kulukam.