[oltsberg]

Kolhoosiremont aastal 2015 on muidugi unikaalne ja eksponeerimist vääriv nähtus. Sellist omaaegses mõistes kapitaalremonti tänapäeval enam ei tehta, või kui tehakse, siis kordades kõrgema kvaliteediga (vanade busside osas on latt kõrgele tõstetud).

Samas on säärane tulemus juba süsteemi sisse programeeritud. Keegi ei vastuta, sest sisuline tulemus kedagi ei huvita, peaasi, et formaalne "linnuke" kirja saab. Kõikvõimalike eelarveliste struktuuride puhul (kuni Toompea tasandini välja) on asjapulgad huvitatud eelkõige oma vajalikkuse tõestamisest (näete, me ju tegutseme rahva hüvanguks!) kvaliteetne lõpptulemus ei ole primaarne. Seda enam, et tellija ei telli otseselt endale, ega ka mitte oma raha eest. Pealegi eelarvelised struktuurid peavad raha tingimata laiaks lööma, sest muidu uueks perioodiks enam niipalju ei anta. Ja kui kuskilt euroabi paistab, tuleb see ilmtingimata ära kasutada. Ja töövõtjat, kapitalisti huvitab võimalikult suur kasum võimalikult väikese panuse eest. Kui ma koolis käisin, siis räägiti: kapitalistid tahavad saada ainult kasu, ega arvesta töörahva huve. Ega see vale ei olegi...

Nii et tegelikult tulemus ootuspärane ja mõistetav. Iseasi, kas heakskiidetav.

Läheb küll teemaväliseks, aga mainin, et olen ka ise hangetel osalenud, võitnud, ja tellitud tööd ka ära teinud (järgnev aitab lahti seletada süsteemi olemust, millele eespool viitasin). Näiteks üks puitehitis KOV tellimusel. Lepingus oli lõpptulemus sõnastatud väga umbmääraselt ja ühe lausega. Minu kui töövõtja peas hakkasid kohe keerlema mõtted, kuidas võimalikult odavalt materjali hankida. Seetõttu saigi sisse viidud nö tehnoloogilised vead, kuigi  tavainimene nagunii midagi aru ei saanud, tulemus igati esteetiline. Vale materjal mõjutas niivõrd-kuivõrd ehitise kestvust, säilivust. Vahetult enne objekti valmimist telliti üks lepinguväline lisatöö. Keelduda ei saanud, kõik omad, kohalikud inimesed. Aga kuna alguses ei olnud selle peale mõeldud ega ka materjaliga arvestatud, sai tulemus pooletoobine. Aga tellija oli rahul ja minu süümekad said rahaga summutatud.

Järgmisel aastal uus hange sama objekti värvimiseks, värv tellija poolt. Kuskil poole töö aegu sai selgeks, et värvi ei jätku. Ütlesin, et ostke juurde. Vastati, et raha põle, pane vett juurde (tegemist rootsi värviga). Viimane ots oli seega vaid punakas vesi, aga tellija oli rahul... Nii et selline see köögipool on...

Kui siin teemas poleks "kadedaid", "õelaid" ja muidu "pahatahtlikke" inimesi oma postitustega, võibki mõnele noorele entusiastlikule pioneerile jääda mulje, et vanatehnika taastamiseks piisab dessandist ehituspoodi. Või kui oktoobrilapsed muuseumis seda omnibust näevad, siis arvavadki, et nõukogude tehnika oligi selline rõvedus. Nendega kaasas olev koolipreili ei oska ju selgitusi anda...

Isand Piiburile suur tänu hariva ja vaimuka postituse eest! Ka minul käis peast läbi, et muuseumil, mis ei ole tehnikamuuseum, oleks ehk mõistlikum bussi rentida.