22-09-2015, 11:40 AM
Väga huvitav aruteluteema. Ega päris vanakestega ei saakski tegeleda, kui neid vahepeal ei oleks säilitatud. Seetõttu on igas vanuses sõidukite korrashoidmine ja säilitamine väetiseks vanatehnika hobi elushoidmiseks. Kui kõik 15 aasta vanused sõidukid hävitada, siis 20 aasta pärast ei ole ühtegi 35 aasta vanust sõidukit. Nii lihtne see ongi. Ja hobiga on alati lihtsam ja meeldivam tegeleda, kui on sarnaste huvidega inimesi ümber.
See on tore mõte, et korraldada ka selliste sõidukite kogunemisi. See annab võimaluse samade huvidega inimestega kohtuda ja kogemusi ning teadmisi vahetada. Võib isegi uusi sõpru leida. Minu arvates suurim viga on sellistel kohtumistel sildistamine. Mina ise tegelen masinatega ja ajastuga, kus on vaid üksikud tegijad. Seetõttu tean, mida tähendab olla "teistsugune". Ma ei tunne ennast kuidagi erilisemana või tähtsamana, kuna harrastan 70-80 aastat vanu sõidukeid. Sarnase hobiga inimesi vaatan sama sooja toetava pilguga ka siis, kui nad ka 1995. aasta igasuguste lisadeta VW Passatit hoole ja pühendumisega taastavad. Oluline ongi minu jaoks see, et inimene on pühendunud ja järjekindel. Ja siis ei ole enam vahet, kas tegemist on jalgratastega, raadiotega, vanade postkaartidega või autodega. Inimest ei muuda paremaks see, mis asjad tal on. Mina liigitan vanatehnika harrastajaks ning suhtun sügava austusega ka neisse hobikaaslastesse, kes võib-olla ei omagi ühtegi sõidukit, kuid oma teadmistega aitavad kaasa. Näiteks Rain Vaikla, kellel ei ole ühtegi sõiduvahendit ega heeblitki, aga teadmised esimese vabariigi ajal olnust just tehnikavaldkonnas on harukordsed. Või Tarmo Riisenberg, kes on alati abiks nõuga ja kirjandusega, kuid vanatehnikaga teda liikumas ei ole näinud. Need olid vaid kaks eredat noorema põlvkonna näidet, kuid kindlasti mitte ainsad. Igaühel meist on selles hobis oma väike roll suure pildi kujundamisel. Isegi kassil, kes hoiab AMF foorumit elavana väga huvitaval viisil - eneseiroonia ja huumori vahele on peidetud laiade teadmiste ja sidemetega mees, kelle tekstis olevad faktid on usaldusväärsed.
Üritused on nendel osalejate nägu. Tallinnas toimuvatel Vanatehnika Lustisõitudel on ka olnud arutamisel ürituse formaat ja osavõtjate kriteeriumid, mis on tegelikult ka paika pandud väga lihtsalt - vanus üle 35. aasta ning esteetiline välimus. Kui aeg loksutab ise asjad paika ning lõpuks on see ikkagi teatud huvidega inimeste, mitte niivõrd sõidukite näitus. Sest auto või mootorratas ise kohale ei tule. Mina olen natuke kurb, et lustisõitudel on väga harva enne 1950. aastat valmistatud sõidukeid, aga olen selle valge varese rolliga leppinud. Ju siis Vanatehnika Lustisõit ongi sellisena välja kujunenud, et päris vanade sõidukite omanikud sinna tulla ei taha. Või käivad lihtsalt vaatamas. Hakake aga vaikselt pihta ning ajapikku kujuneb oma nägu ise. Ja kui üritusel elujõudu ei ole, siis ta sumbub. Ikka selleks, et mingis muus vormis ja kellegi teise eestvedamisel uuesti ärgata.
Elagu vanatehnikaharrastajad ja rohkem sallivust. Ärge sildistage masinaid, vaid austage oma hobikaaslasi.
Indrek Sirk
See on tore mõte, et korraldada ka selliste sõidukite kogunemisi. See annab võimaluse samade huvidega inimestega kohtuda ja kogemusi ning teadmisi vahetada. Võib isegi uusi sõpru leida. Minu arvates suurim viga on sellistel kohtumistel sildistamine. Mina ise tegelen masinatega ja ajastuga, kus on vaid üksikud tegijad. Seetõttu tean, mida tähendab olla "teistsugune". Ma ei tunne ennast kuidagi erilisemana või tähtsamana, kuna harrastan 70-80 aastat vanu sõidukeid. Sarnase hobiga inimesi vaatan sama sooja toetava pilguga ka siis, kui nad ka 1995. aasta igasuguste lisadeta VW Passatit hoole ja pühendumisega taastavad. Oluline ongi minu jaoks see, et inimene on pühendunud ja järjekindel. Ja siis ei ole enam vahet, kas tegemist on jalgratastega, raadiotega, vanade postkaartidega või autodega. Inimest ei muuda paremaks see, mis asjad tal on. Mina liigitan vanatehnika harrastajaks ning suhtun sügava austusega ka neisse hobikaaslastesse, kes võib-olla ei omagi ühtegi sõidukit, kuid oma teadmistega aitavad kaasa. Näiteks Rain Vaikla, kellel ei ole ühtegi sõiduvahendit ega heeblitki, aga teadmised esimese vabariigi ajal olnust just tehnikavaldkonnas on harukordsed. Või Tarmo Riisenberg, kes on alati abiks nõuga ja kirjandusega, kuid vanatehnikaga teda liikumas ei ole näinud. Need olid vaid kaks eredat noorema põlvkonna näidet, kuid kindlasti mitte ainsad. Igaühel meist on selles hobis oma väike roll suure pildi kujundamisel. Isegi kassil, kes hoiab AMF foorumit elavana väga huvitaval viisil - eneseiroonia ja huumori vahele on peidetud laiade teadmiste ja sidemetega mees, kelle tekstis olevad faktid on usaldusväärsed.
Üritused on nendel osalejate nägu. Tallinnas toimuvatel Vanatehnika Lustisõitudel on ka olnud arutamisel ürituse formaat ja osavõtjate kriteeriumid, mis on tegelikult ka paika pandud väga lihtsalt - vanus üle 35. aasta ning esteetiline välimus. Kui aeg loksutab ise asjad paika ning lõpuks on see ikkagi teatud huvidega inimeste, mitte niivõrd sõidukite näitus. Sest auto või mootorratas ise kohale ei tule. Mina olen natuke kurb, et lustisõitudel on väga harva enne 1950. aastat valmistatud sõidukeid, aga olen selle valge varese rolliga leppinud. Ju siis Vanatehnika Lustisõit ongi sellisena välja kujunenud, et päris vanade sõidukite omanikud sinna tulla ei taha. Või käivad lihtsalt vaatamas. Hakake aga vaikselt pihta ning ajapikku kujuneb oma nägu ise. Ja kui üritusel elujõudu ei ole, siis ta sumbub. Ikka selleks, et mingis muus vormis ja kellegi teise eestvedamisel uuesti ärgata.
Elagu vanatehnikaharrastajad ja rohkem sallivust. Ärge sildistage masinaid, vaid austage oma hobikaaslasi.
Indrek Sirk