[Soobel]

Kuskil raamatutest mäletan mingit Tatra mudelit, oli selline Pobeda moodi, kolme esitulega ja mingi imelik sabauim tagaakende vahel.
Klutipôlves olen sellist Tartus sôitmas näinud, teine legend räägib, et kellelgi Aruküla onklil olla selline kunagi olnud. Mis ta-st sai, ei ole teada.
Kas on kellelgi sellist masinat Eestimaa peal alles?

[zazik]

Mõtled midagi sellist? Tatra-87, 1936-1940, 1945-1949

[valdo]

Tallinnas nägin ma aastakest kaks tagasi [selfcensored] kohas ühe eramaja krundil seismas selle pooleldi taastatud kruntvärvi all keret, sillad/rattad all. Ma usun, et mitmed listiomanikud teavad seda autot ja ma loodan väga, et see saab kunagi taastatuna vurama meie Kodumaa teedel, rikastades meie uunikumipilti.

Oma väliskujus on tegemist jah vägagi huvitava ja ainulaadse isendiga - mootori paigutuse, sabauima, tagaklaasi puudumise ja kolmes esitule poolest.

[smolin]

Tartus Ihaste suvilate vahel vedeles aastat viisteist tagasi üks Tatra vrakk või õigemini paljas kere, põhi ülespidi. Oli näha, et millalgi oli see Tatra ümber tehtud klassikalise skeemi ja vesijahutusega mootori peale. Minu arust oli see mitte T 87 vaid koguni T 600 Tatraplan.

[Alts]

Umbkaudu aastatel 1983-1988??? vedeles üks eelnimetatu Tartus 14 kk juures ühe maja aias. Sai teda ikka alati möödudes uudistatud. Äkki koliti see masin hiljem Ihastesse? See eelpool mainitud raamat oli vist mingi reisikirjelduste sarjast pärit.

[eberhard]

Kõige lähem koht kus korralikku originaal \"Tatrat\" näeb on Riia
Mootorimuuseum, seal on see kolmetuleline mudel väljas millest Valdo kirjutas.

[tomm7]

Tartus 14 KK juures Aianduse tänaval oli see sabauimega varjant

[mrali]

Raamat,millest Soobel kirjutas,on tõenäoliselt tšehhi maailmarändurite Hanzelka ja Zikmundi kolmeköiteline \"Aafrika-unelmad ja tegelikkus\".Välja antud \"Maailm ja mõnda\" sarjas aastatel 1958-59.Käsitleb eelpooltoodud kahe mehe sõitu ühel Tatra 87-l läbi Aafrika aastatel 1947-48.Seejärel jätkasid nad sama autoga oma reisi ka Ladina-Ameerikas.Olen mingil Tšehhimaa leheküljel näinud ka pilte nende edaspidistest raamatutest,mis aga eesti keeles pole ilmunud (Ladina-Ameerika teemal).
Veel on neilt eesti keeles ilmunud ka \"Kuusirp kummuli\" (Maailm ja mõnda,aastal 1965).Käsitleb see aastat 1959,kui nad alustasid oma Aasia-reisi.Sõiduvahendeiks seal kaks Tatra 805 sõjaväe maastikuautot (tšehhi Laplander).Ka tollest reisist on ilmunud hulgaliselt raamatuid,mis aga Eestisse pole jõudnud.
\"Praha kevade\" järel sattusid autorid aga Tšehhimaal oma poliitiliste vaadete pärast ebasoosingusse ja kui ma ühest tšehhikeelsest leheküljest õigesti aru sain,oli neil võimudega probleeme juba ka varem (Aasiast tagasi pöördudes kirjutasid ka NL tegelikust olukorrast...)
Üks lehekülg:
http://haz.iglu.cz/Haz/hlavna.htm

[smolin]

80-ndatel nägin paaril korral vana Tatrat, mis oli ilmselt mitte T 87 vaid T 97 (kah sabauimega, kuid mõnevõrra lühem ja esiaken ühes tükis, mitte kolmeosaline). Oli mingit rõvedat tumepunast värvi.



T 87 ja T 97 sattusid Eestisse tõenäoliselt sõja ajal koos sakslastega. T 600-l oli siia jõudmine palju raskem, toodeti seda ju viiekümnendatel. Ihastes nähtud kere oli ilmselt ikkagi T 600, sest tal olid siledad küljed, ilma väljaulatuvate poritiibadeta. Hanzelka ja Zikmundi raamat Lõuna-Ameerika reisist on ilmunud vene keeles, nii et seda võib raamatuantikvariaatidest otsida (ühel mu tuttaval on olemas).
Paar aastat tagasi nägin Discovery dok.filmi Inglise luure tegevusest Saksamaal pärast sõda. Inglise luurajad kasutasid T 87 päris huvitaval põhjusel. Nimelt on selle autol tagaistme ja mootori vahel päris suur pakiruum, millele pääseb ligi tagaistme seljatuge alla keerates (nagu tagamootoriga Škodadel). Seal pakiruumis võis kasvõi inimest mööda Saksamaad vedada ilma et arvukad patrullid, kellele see auto muidugi tundmatu oli, midagi kahtlustanud oleksid.

[Ferry]

Leidsin ühe Tatra87 86-87 aastal Tallinna külje all olevast vanast kuurist .Tegemist oli ainult kerega pimedas eriti täpselt midagi ei näinud Mõni aeg hiljem vana omanik suri ja kuur poolenisti lammutati .Tegemist ei olnud sama autoga mida hiljem pool restaureetituna näha oli.

[mrali]

http://www.radio.cz/de/artikel/50790

Saksa keele oskajatele mõningaid viimase aja lugusid Hanzelka ja Zikmundi teemal.

[Alts]

Päris huvitav artikkel. Lisan siis tõlke inglise keelde, milles ise seda lugesin.

Journeys by four continents - the first by Africa in the years 1947-1950 with the famosen Tatra 87, 22 book publications in 143 editions, altogether 6.5 million volumes, 10 reports on a journey and picture volumes, 702 reports for the Czechoslovakian broadcast alone of the African journey, in addition innumerable lectures abroad the in and, responding and appearances probably in all media of the country - and and and… The most well-known Czech world travelers Jiri Hanzelka and Miroslav Zikmund on their account have all this. The younger of the two, Hanzelka, deceased at the 16.Februar 2003 at the age of 83 years, Zikmund celebrated at the 14.Februar its 85.Geburtstag. Over the life of the two globetrotters one could much and above all is enough to tell. At least a short cutout, told by Miroslav Zikmund personally, we can now offer to you. Jitka Mladkova visited it in the suedmaehrischen Zlin.
It was in Siberia. Zikmund and Hanzelka flew from Krasnojarsk direction the north over the polar circle to Norilsk. They knew very well that the majority of humans carried hard labour out there, with the promotion of a whole pallet of Polymetallerzen so mentioned, on which the Soviet space program was dependent. Zikmund had also this time a good map, into which he, as used, as into a diary register different notes, data, elevator data etc., or as he says, to scratch wanted. So was however not simple:
\"we flew with a Antonov. I sat at the window, pulled my American map out, noted me the time of the airplane start and observed, how the Jenissej among us schlaengelte itself by the area. At the latest after one quarter of an hour our Russian companion, that sat beside me, rose and disappeared in the cockpit. On it somebody else came briefly and asked themselves:Where do you get the map from? It sounded quite aggressive. I said: if you cannot read latin writing on the left of down, then legend ich\'s you, which is indicated in each case there as source: Maps of the general staff of the Soviet army, yardstick so and so, maps of the US-American general staff, intelligence service so and so. Now I translated and saw it all this from the English into the Russian, how its veins at the schlaefen swelled ever more. Where you that purchased? he wanted to again know. In each larger bookshop in London are to be had, for a Schilling the piece, answered I. The man stared me one while speechless on and said on Russian:
\"well beautifully, with us there is per piece of ten years prison.\"
Now however the crew of their obligation had to follow and report, on board were suspicious persons with US-American military maps. At that time however the names Hanzelka and Zikmund were also in Russia already a term. And so it could be clarified soon that the two passengers are not feeler gauges. The fact that just in Krasnojarsk factories were received, which manufactured atomic sprengkoepfe, them only 30 years later from a friendly Russian journalist. Their impressions and experiences from the Soviet Union used both globetrotters also this time in books, press articles, broadcast reports and film documentations. Beyond that they evaluated their experiences in a special report just like with the previous journeys. This was intended however not for the public, but for selected struggle-high representatives of the Czechoslovakian state. The president of the Academy of Sciences received the report number four, dedicated, to the Soviet Union without previous order, and the copies went at president Antonin Novotny and some members of the state and party leadership. And why? One wanted - so Miroslav Zikmund - which people, which were at the rudder, which opens eyes. Naively? Perhaps, but the two could not differently. Still before the emergence of the mentioned document the Kremlin boss at that time, expressed Leonid Brezhnev, with a meeting with Hanzelka and Zikmund in Moscow maximumpersonally his interest in it. If it is so far, so Brezhnev, they should come again, over together with him on the Datscha over everything too plaudern. Hanzelka tells:
\"after two, three months we came to president Novotny, in order to experience whether it had already sent a copy of our report to Brezhnev. That wanted to leave however the hands of it. To comrade, he said us, who would look, as if I would agree with it.\"
With joy Novotny consented however to have translated to the about 120 sides comprehensive and text critical to the majority of professional translators into the Russian. Now also comrade Brezhnev should be informed. Concerning the invitation on the Datscha Hanzelka and Zikmund took him with the word:
\"Jirka Hanzelka went into Prague on the post office into the Jindrisska road, wrote the address: Brezhnev, Moskau, with all its office titles, understands itself, and then in the text: The promised report is finished, communicates you to us please, when we can bring it personally. The post office woman official, as Jirka told me later, was total from the little house, required its identity card and asked: They want to send a telegram to the comrade Brezhnev?\"
The woman official took up the telegram, and on the next day erboste Soviet vice-Ambassador Udalzin in Hanzelkas already appeared dwelling. The thing had come into river. Came to briefly also comrade Brezhnev who participated in Prague as a guest in the Party Congress of the Czechoslovakian communists. Hanzelka and Zikmund could hand finally its document to it over. Brezhnev naturally hardly read it. It had its men and a judging of the fitness or other work for the thing of communism was also its job your judgement over the report number four summarizes Miroslav Zikmund briefly and concisely:
\"those read it and antisoviet, anti-socialistically, briefly over as anti…, anti… anti called.\"
Unbelievably, but for Hanzelka and Zikmund this incident did not have personal consequences. Their enormous popularity proved as good protection factor. They could publish far, into which media arise, lectures hold etc.. Even on initiative of the central committee of the communist state party (KSC) a meeting with the editors-in-chief of all daily and weekly papers was organized, with which the two reported on their experiences in the Soviet Union, without itself - how Zikmund says - a sheet before the mouth to take. Nevertheless, their report on the Soviet Union could not be published, was considered further as secret. One wrote the year 1965, and up to the international brother assistance of the Warsaw Pact states in August 1968 still three years remained.
In August 1968 have themselves Hanzelka and Zikmund, which in Zlin, publicly against the Okkupation of Czechoslovakia engages one in Prague and the other one. With it they sealed their further fate for the next twenty years. With three years delay one has them also the calculation for the \"report NR. 4\"issued. By the up to then high-estimated world travelers, for whom all doors stood also in the highest floors of the state establishment to any time openly, they were stamped with an impact of the regime of the communists installed from Moscow to unwanted, the thing of socialism hostile persons. Their names disappeared to the bookshops, the press articles, briefly over, from the ether, them should be always forgotten.

[Potsataja103]

Moskvalastest suvitajate Tatra 87 1981 aasatal Pärnus:







1980-ndate esimesest poolest meenub veel üks Tatra 87 (kohaliku numbriga) seismas Uus-Sauga tänaval, sellest pole pilti seni leidnud.

[ennww]

Mäletan kahte "tatrat" Eestst. Üks oli 70-datel Hiiumaal, tõenäoliselt midagi 87 taolist... Selle kere vedeles veel 80-datel kusagil. Teisega sõitis 80-date lõpul üks Tartu kandi noormees, mina kohtasin teda (ja seda autot) aeg-ajalt Tallinnas, auto oli ebamärast tumedat värvi, osa klaase vist puudu....

Hilisemaid kontakte pole enam olnud ja seega ka auto saatusest m idagi ei tea.

[kalevpoeg]

Tartu Tatra kuulus mu venna sõbra isale (tuntud laulja) vist, igastahes nende peres kellelegi. Vist müüdi see 90'tel millalgi ära. Igas tahes oli see ront! Mainitud Tartu noormees kes sellega sõitis oli mu venna sõber. Ma olin huvitatud sellest masinast kuid tehing jäi katki kuna masin oli küllaltki lootusetus seisus ja hind oli krõbe. Igastahes Tsehhist saab paremaid odavamalt.

[PETSS]

Kunagi oli selline hallikas isend Mustamäe tee ääres ,Sääse peatuse ligidal .Aastad olid 70 keskel.Veel mõni aasta tagasi tundus olevat taastamisel selline auto Mõigus.

[mrali]

Hanzelka ja Zikmundi Aafrika-raamatu kolmanda osa lõpus on ka väga põhjalik jutt igatsugu lahendustest,mida nad oma reisil kasutasid.Nende 87 talus väga hästi ka mitmekordset ülekoormust (siin eelnevalt minu poolt viidatud Tšehhi lehel on 87 tühikaaluks pandud 1370-1410 kg ning kanevõimeks 450 kg.Kaplinnas enne laevale paneku kaalus nende auto koos kahe sõitjaga 2206 kg...
Samuti õnnestus neil tänu Tatra õhkjahutusega mootorile läbida Nuubia kõrb Egiptuse-Sudaani piirialadel väljaspool järjekorda.
Hilisem Tatra 805 oli neil ehitatud eritellimusel furgoonkerega (805 põhimudel oli madel).Mootor pärines 805-l Tatra 603-lt (2,6 l V8,75 hj),täismass oli üle 5 tonni ja max.kiirus 75 km/h.Üks neist autodest peaks praegu asuma Koprivnices Tatra muuseumis,taastatuna tuntud Tšehhi veoautoässa (kuuekordse Dakari alli võitja) Karel Lopraisi juhtimisel.
805-st veel inffi (kahjuks vaid tšehhi keeles): http://www.volny.cz/t805/t_ramy.htm

[smolin]

Hilisem Tatra 805 oli neil ehitatud eritellimusel furgoonkerega (805 põhimudel oli madel).Mootor pärines 805-l Tatra 603-lt (2,6 l V8,75 hj),täismass oli üle 5 tonni ja max.kiirus 75 km/h.Üks neist autodest peaks praegu asuma Koprivnices Tatra muuseumis,taastatuna tuntud Tšehhi veoautoässa (kuuekordse Dakari alli võitja) Karel Lopraisi juhtimisel.

Siin pilt sellest autost.

[smolin]

Moskvalastest suvitajate Tatra 87 1981 aasatal Pärnus:

Huvitav, mulle meenub, et millalgi 70-ndatel nägin vene numbritega heledat Tatrat, äkki oligi seesma.
Aga Tartus asunud Tatra, millest siin juttu on olnud, oli ilmselt seesama, mida minagi olen sõitmas näinud. Oli mingit imelikkku tumedat lillakaspunast värvi ja minu arust oli see mitte T 87, vaid T 97 (pilti vaata selle teema esimeselt leheküljelt).

[supp]

uimega beezi Tatrat eesti numbriga nägin sõitamas tallinnas 93-94a, oli risu juht kiskus veel roolis suitsu