[roostepuru]

Seoses vanade ja unikaalsete sõidukitega ning nende taastamisega/restaureerimisega on mõnda aega meeles mõlkunud mõningad filosoofilisemat laadi küsimused. Asja endaga ei ole tegelikult eriti lähemalt kokku puutunud, peale selle, et mõned aastad tagasi sai mõningatele vanadele ja romudele mopeedidele ning ka suurematele ratastele uut eluvaimu sisse puhutud, aga sedagi ainult nii palju, et nendega sõita oleks võimalik. Huvitav oleks aga teada, kuidas teised enda jaoks mõningad küsimused on lahendanud.

Eelkõige see, mida vanade sõidukitega pärast taastamistööde lõpetamist edasi tehakse? Kas vahel sihtotstarbeliselt ka kasutatakse? Linnapildis on vahel mõnda üksikut igatahes liikumas näha olnud. Samas kaasneb ju sõitmisega paratamatult agregaatide kulumine ja vajadus varuosade järele, nende hankimine aga peaks olema päris tõsine probleem, eriti kui on tegemist vanema ja haruldasema asjaga. Või käib asi nii, et omal jõul sõitmine tuleb kõne alla ainult sellisel juhul, kui omanikul seisab lisaks taastatud masinale kõrval veel kolm sama marki asja, mille küljest saab vajadusel varuosi maha keerata, muidu aga seisab sõiduk muuseumitingimustele vastavas garaazis ning viiakse ainult treileri peal vahel mõnele näitusele?
Kas kusagilt on võimalik saada järele tehtud uusi varuosi või neid teha lasta, millises suurusjärgus võiksid olla hinnad ja kuidas suhtuda sellesse masina originaalsuse seisukohalt?

Kuidas suhtuda sellisesse lähenemisse, et taastada ainult kere, agregaatidena aga kasutada mõne tänapäevase masina osasid. Keret peaks ju põhimõtteliselt olema võimalik ka ainult jooniste järgi nullist üles ehitada, kui ainult tahtmist, plekki aega ja raha on?

[valdo]

Vanasõidukite säilimine/kasuitamine/kulumine on tõsine probleem. Ja ega kindlat ühest lahendust siin polegi.

Suurimaks probleemiks on minu arvates siin siiski kere ja iluvidinate taastamise probleem - need on asjad, mis vähese ekspluatatsiooni käigus hea ilmaga ei kulu. Käiguosa, kui teda ekspluateerida mõistlikult ja väheses koguses pühapäevaautona, kulub ju niisuguses väheses kasutuses üsna vähe. Ja seda saab tihti ka taastada; tavaliselt on see restaureeritud ja TÜV läbinud liikurite korral nagunii tehtud.

Kujutan ette, et 100% taastatud vanasõidukeid võib käsitleda nii üliharva kasutatavatest muuseumieksponaatidest (ainult et Eestis pole püsimuuseumit) kuni eksklusiiv-sõitude tegijatni ja pühapäevasõidukiteni välja. Olenevalt sellest, kui palju omanik tahab selle tehnikat kulutada.

Tean nt Pobiehitajana, et igasugu iluvidinad jms (tekstiilsisu, kroomliistud, plast jms) on palju keerulisemini hangitav kaup, kui käiguosa kulutükid (laagrid, kaelustihendid, kolvirõngad jms. Ja kuluvad mõistlikus ekspluatatsioonis ju vast need viimased.

[Väravamehaanik]

Oleme sarnast uurimust teinud, tulemuste protsendid pole täpselt meeles. Aga üldjuhul on nii: esimene uunikum tehakse algselt igapäevaseks tarbimiseks, kuna see on ainus liiklusvahend. Tekkinud huvi tõttu soetatakse järgmine uunikum ja seda tehakse juba korralikumalt ja üritustel käimiseks. Seejärel leitakse võimalusi elujärje parandamiseks ja esimest uunikut hakatakse nostalgiliselt restaureerima üritustel käimiseks, või riiulisse panemiseks ja lapiga silitamiseks. Enamasti selle esimese alal ollakse ka kõige suurem spetsialist. Sellist etappi on oma elus läbinud üle poolte uuniklastest. Käru peal ei vea juba ammu normaalne inimene oma liikuvat uunikut, vaid naudib sellega sõitmist. Välja arvatud väga pikad otsad ja sisenäitustele transport. Samas ootame huviga foorumlaste arvamusi.
Restaureerimise juures järeletehtud osade kasutamine on paratamatu, me ei saa ju surnuid üles äratada. Kui kasutatakse tehaseoriginaali juures mitte kasutatud osi ehk võõraid osi, siis seda ei loeta restaureerimiseks ehk taastamiseks algsel kujul.

[valdo]

> Restaureerimise juures järeletehtud osade kasutamine on
> paratamatu, me ei saa ju surnuid üles äratada. Kui
> kasutatakse tehaseoriginaali juures mitte kasutatud osi ehk
> võõraid osi, siis seda ei loeta restaureerimiseks ehk
> taastamiseks algsel kujul.

Vahel on see viimanegi paratamatu, kuigi iga uuniklane püüab neist võimaluse piires vabaneda. On ju patt jätta suures osas täisoriginaalset asja seisma seetõttu, et miskit algset juppi pole saada ja ei leia meistrit/tööpinki/tehnoloogiat, kelle/mille abil oleks võimalik eristamatut replikat valmistada. Läheb külge võõras \"julla\" ja juba liikuval autol üritatakse võimaluse piires see hiljem asendada.

Kui mu mälu mind ei peta, siis Koobi unikaalsel 1907. aasta Wandereril oli 1985. aasta näitusel küljes Vene 1960te aastate pedaalid, aga 1988. aastal Pirita kloostri üritusel nägin ma juba õigeid.

Ka oma Pobiga tuleb mul vast sama teed minna. Algsetega sarnaste juhtmekimpude valmistamiseks sai küll leitud/hangitud paras kera tekstiilisolatsiooniga juhet (loodan, et värvimine ja kaablikingade külgejootmine on vaid väike näputöö), kuid need sunnikud olid kimpudeks ju tehtud spetsiaalsel masinal punutud niitsukkade ümberpanemise teel. Seni, kuni pole leidnud kedagi, kes säärast sukapunumismasinat omab ja suudab käitada või pole ise suutnud sellise masina jäänuseid leida ja taas tööle \"äratada\"; tuleb mul olematute sukkade asemel kasutada nt musta isoleerteibiga mähkimist või plast-torukesi.

[oldmoped]

Mina olen siiani kõiki oma taastatud sõidukeid kasutanud vahetevahel ka sihtotstarbeliselt st liilusvahendina (veerevale kivile sammalt ei kasva).
Tavaliselt toimub ikka ennem peas ikka väike arutelu, et mis saab, kui miskit masinaga juhtub aga tavaliselt saab edevus võitu...

[valdo]

> Mina olen siiani kõiki oma taastatud sõidukeid kasutanud
> vahetevahel ka sihtotstarbeliselt st liilusvahendina

Miks ka mitte vahel, kuigi teatavate eranditega:

1. Talvist soolasodi ei taha neile näidata - halvim asi on (kere)detailide vahele roninud NaCl, mis terast vaikselt järama hakkab.

2. Suurt pori ei taha neile näidata - nagunii ei õnnestu kõiki tihendeid ideaalseks teha ja igasuguse (alt)pesuga võib vett sattuda sinna, kuhu ei sooviks.

3. Suurt tolmu ei taha neile näidata - sopilise kujuga asju on hiljem väga raske puhastada.


Eesti teekate ja kliima põhjustavad kahjuks selle, et kruusateed on üliharva seisundis, kus ükski eeltoodud 3 punktist ei olke täidetud.

Seega - uunikume võiks kasutada suvel, ilusa kuiva ilmaga ja hea kattega teedel.

[530]

jaa....
Mul on täna nüüd selline situatsioon kus sain oma muhule numbrid külge ja dokumendid korda (olen seda päeva oodanud aasta aega ja ka unes näinud) . Enne seda sai teda kokku ehitatud ja vahatatud/poleeritud jne. Nüüd ainult ÜV vaja saada ja sõiduk enam vähem valimis, muidugi on selge see, et sellised autod ei saa kunagi päris valmis, alati on omanikul kõhus selline tunne, et siit veel natukene.
Olen ka mõelnud, et kui sõidan temaga pühapäeval poodi ja keegi mulle otsa sõidab, mis siis saab ?
Tehasevärvi ei saa kunagi tagasi jms. Huvitav mis kindlustus meile hüvitab ? (tehakse ekspertiis? kui siis mille alusel määratakse kahjusumma?)

[korgits]

ära loodagi, et kindlustusfirma sulle hyvitab midagi heal juhul saad 500kr ,kui sedagi

jaa....
Mul on täna nüüd selline situatsioon kus sain oma muhule numbrid külge ja dokumendid korda (olen seda päeva oodanud aasta aega ja ka unes näinud) . Enne seda sai teda kokku ehitatud ja vahatatud/poleeritud jne. Nüüd ainult ÜV vaja saada ja sõiduk enam vähem valimis, muidugi on selge see, et sellised autod ei saa kunagi päris valmis, alati on omanikul kõhus selline tunne, et siit veel natukene.
Olen ka mõelnud, et kui sõidan temaga pühapäeval poodi ja keegi mulle otsa sõidab, mis siis saab ?
Tehasevärvi ei saa kunagi tagasi jms. Huvitav mis kindlustus meile hüvitab ? (tehakse ekspertiis? kui siis mille alusel määratakse kahjusumma?)

[oldmoped]

Kindlustus maksab sulle masina väärtuse tabeli järgi (paarsada kuni 1000 krooni) välja, kuna taastamine läheks kulukamaks.
Ja kohus tõestamaks, et masin on kallim võtab päriskaua aega ja ei tea kunagi kuidas lõppeb...

[Alts]

Inglismaal on vanasõidukitele spetsialiseeritud kindlustusseltsid, kes enne lepingu sõlmimist hindavad masina ära. Sellest lõpphinnast sõltub kindlasti ka kindlustusvõtja kuumakse. Meil on siin tõesti nii, et auto on ainult see, mis salongist hiljuti ostetud

[valdo]

Mis siin niisama selle kindlustuse osas ikka jahuda. Kas keegi teab Eestis juhuseid, kus:

a) hoole ja armastusega taastatud vanasõiduk on liiklusõnnetuses oluliselt viga saanud;

b) järgnenud on kohtuprotsess, kus sõiduki omanik on tõestanud taastamisprotsessi tegelikku rahalist maksumust (teatavasti on ka meil kehtivas Saksa õigussüsteemis kohtupretsetendil väärtus, kuigi Inglise õigussüsteemiga võrrelduna oluliselt väiksema kaaluga)?

Isiklikult kardan, et kui a) ja b) edukalt läbinuna veterane korralikult kindlustama hakatakse, siis tõusevad ka taksid. Teatavasti on kindlustusele makstav summa võrdelises seoses kindustushüvitisega.

[530]

Ilmselt saab süüdlase ikkagi moraalse kahjutasu nõudmise läbi kohtusse kaevata. Kui see ei aita tuleb ise kohtusüsteemiks olla.
Aga jah mida siin ikka seletada, usume parem, et kellelgi midagi sellist kunagi ei tule läbi elada !

[Väravamehaanik]

Peale Pobedaga tehtud plekimõlkimist sain kindlustusest veel kokkuleppe alusel 3000 krooni puhast kasumit, seega on minul positiivsed kogemused.
Kindlustustega oleme uunikute kindlustamisest pikki vestlusi pidanud ja jõudnud alati sinna välja, et kindlustamisele tuleb mõelda alati enne õnnetust. St lisaks kohustuslikule liikluskindlustusele eksisteerib veel väga palju kindlustusliike, keegi ei keela mul oma tehnikat kindlustada miljardile kroonile, paraku sõltuvad sellest osamaksed. Seega pean ise hoolsalt oma asju hoidma ja nutma kui nendega miskit juhtub.
Ise sõidan kõikidest ohtudest hoolimata suviti kõikide asjadega ringi nii palju kui võimalik, sest tehnikat tuleb tehniliselt tarbida. Talv on muidugi iseasi.
Juba vanad uuniklased teavad igipõlist vanasõna: \"Mis sõidab see kulub ja mis seisab see mädaneb\". Nii et valida on kahe õudse lõpu vahel. Tagatipuks suren ise ka ära ja muutun ükskord mullaks nagu minu varanduski. Soovin seda kõike teilegi!

[valdo]

> Kui see ei aita tuleb ise kohtusüsteemiks olla.

Omakohust nüüd küll ei ole vaja!

Errare humanum est ehk tegijail juhtub alati. Kui nahaalsus kõrvale jätta, siis ikka enamik liiklusõnnetusi toimub hulga asjaolude kokkulangemisel, kus tahtlust mängus ei ole. Nt hüppab koer Sulle ette, Sa vajutad piduri uunikumil plokki, kuid tagasõitja, hoides küll parajat pikivahet, on pikema meelega ja ei jõua end maha pidurdada ja kõksab Su uunikumi tagumist otsa ja see hakkab hädasti vajama defitsiitset kroomstanget ja haruldasi tulesid.

Me elame ju varsti ikka juba 800 aastat õhtumaises ehk läänelikus tsiviliseeritud maailmas, millele omakohus on võõras!

[agaa]

Ilmselt saab süüdlase ikkagi moraalse kahjutasu nõudmise läbi kohtusse kaevata. Kui see ei aita tuleb ise kohtusüsteemiks olla.
Aga jah mida siin ikka seletada, usume parem, et kellelgi midagi sellist kunagi ei tule läbi elada !

*****************************************************
Loodame ,et seda pole vaja tõesti läbi elada.Teoreetiline võimalus siiski on.
Auto peab taastatama samasugusesse seisukorda nagu ta oli enne õnnetust.
See on lepingus kirjas.Vestlesin sellel teemal ühe kindlustuse spetsiga (Hansa)
ja ta ütles \"Jah on küll selline võimalus aga peab olema tõestatud (töölehed/arved/käsud/tshekid) auto väärtuse kasv.\"
Kes rohkem kursis palun väga.Mu isiklik seisukoht.Kummiheebliga vastu pead üks(ÜKS) kord süüdlasele. Miks üks. Alati kui keegi kaebab teid kohtusse või politseile ,et ta lõi mind.Pärast õnnetust lüües üks(ÜKS) kord vabandab teid välja iga advokaadihakatis põhjendades seda afektiseisundiga. Lüües aga KAKS või rohkem kordi saad kogu paragrahvi täiega. See on TÕDE.
Seega kodus tehtud töö ei loe kindlustusfirmadele(minuarusaama järgi).Seega kui kellelgi on autoremonditöökjas tutvusi siis las kirjutavad töödepeale thekke vms. Head uunikumidega kulgemist

[oldmoped]

St lisaks kohustuslikule liikluskindlustusele eksisteerib veel väga palju kindlustusliike, keegi ei keela mul oma tehnikat kindlustada miljardile kroonile, paraku sõltuvad sellest osamaksed.

On olemas selline termin nagu \"ülekindlustus\".
Olenemata mis summa peale sa oma varanatukese kindlustanud olid, on kindlustusel kohustus kompenseerida ainult reaalne ja tõestatav kulu.

[Väravamehaanik]

Kindlustustega seonduv ei ole Eesti uunikumaailmas hetkel suur probleem, esiteks on klubidesse kuuluvad liikmed kaitstud hea advokatuuriga ja teiseks hoiavad vanatehnikud omi asju siiski piisavalt hästi. Autodega ei juhtu peaaegu üldse õnnetusi, mootorratastega aga aastas 2-3. Viimased ei pöördu mõistetavatel põhjustel kunagi kindlustusseltsi poole vaid lähevad ruttu koju haavu lakkuma.
Viimane suurem õnnetus meenub see kui treiler uunikutega ümber käis, sel ajal paraku kindlustussüsteem ei olnud veel toimima hakanud. Üritustel toimunud uunikute omavahelised kõksud lahendatakse üldjuhul viinaklaasi taga.
Seni kõige vanatehnikasõbralikum on olnud E-Kindlustus, mis vahendab teisi, sealt saab jumala muidu ka vastavat nõu.

[oldmoped]

see kui hästi Sa oma asja hoiad ei takista külamehel \"traktoriga\" su masinat ära rihtimast... ja siis loeb ainult see kindlustuselts ja selle otsus, kus oli süüdlasel liikluskindlustus tehtud. Muidugi kui sa otsusega nõus ei ole saad alati liikluskindlustuse vahekohtule kaevata...

[valdo]

> see kui hästi Sa oma asja hoiad ei takista
> külamehel \"traktoriga\" su masinat ära rihtimast...

100% tõenäosusega ei ole võimalik ära hoida, kuid ettevaatlik sõidustiil ja aasta(kümne)tega tekkinud vaist ning kaasliiklejate ning nende mõttemaailma ennustav hindamine koos enda õiguste mitte-tagaajamisega võimaldavad seda tõenäosust ikka palju-palju alla viia.

Tean omist kogemusist, et miski 100-200 tuh km summaarse läbisõitmise järel (st osalemise järel liikluses) hakkab säärane vaist tekkima.

[IIIFFFAR]

Aga kui tingimata tarvis, võib ju lüüa ÜHE korra ja piisavalt kõvasti.Kaks korda pole nagunii kombekas, see oleks laiba rüvetamine.

Terv. Ivar
(tegelikult leebe loomuga)

[/quote]Kes rohkem kursis palun väga.Mu isiklik seisukoht.Kummiheebliga vastu pead üks(ÜKS) kord süüdlasele. Miks üks. Alati kui keegi kaebab teid kohtusse või politseile ,et ta lõi mind.Pärast õnnetust lüües üks(ÜKS) kord vabandab teid välja iga advokaadihakatis põhjendades seda afektiseisundiga. Lüües aga KAKS või rohkem kordi saad kogu paragrahvi täiega. See on TÕDE.[quote]